teisipäev, 28. aprill 2020

Remondiblogi: aknad ja uksed

Aknad

Akendega polnud meil suurt midagi teha - kahjuks olid tervel majal originaalaknad ära võetud ja mõni aeg tagasi uute vastu vahetatud. Ja vahetatud olid nad veel plastikakende vastu (ühel aknal väsis lingimehhanism ka väga kähku ära, aga see sai õnneks ära putitatud). Pikalt ma siiski aknaid taga leinama ei jäänud, kuna teisalt tähendas see seda, et üks suurem ja kulukam töö on tehtud ning ka kogu maja on korraga korda tehtud. Eks ma saan oma renoveeritud puitaknad kunagi hiljem või kusagil mujal. Kui remondi alguses ma veel väga muretsesin, et ikkagi puitmajal plastikaknad ja pidevalt kondensatsioonivesi akendel, siis peagi selgus, et asi oli lihtsalt suures hulgas kuivavas krohvis ning edaspidi mingeid selliseid probleeme ei ole olnud. Ja lohutan ennast sellega, et kui kunagi muu remont valmis on ja igav hakkab, siis saame vähemalt lihtsalt uued puidust aknalauad teha. Vanu aknaid ei asenda, aga seest muudab olemise ikkagi hubasemaks. Ja palju lihtsam töö on ka kui akende vahetamine olnuks. Puidust aknalaua ise tegemine peaks ju näiteks mööbli tegemisega võrreldes ikka jupp maad lihtsam olema.

Uksed

Vana taluuks, tahveluks, nelja tahvliga uks, täispuidust uks, renoveerimine
Vana taluuks
Aga ustega oli palju põnevam! Algselt oli terve korteri peale alles jäetud ÜKS uks, st ainus koht, kus ukse kinni panna sai, oli wc. 😂 Nii et üldjoontes - introverdi õudusunenägu. Üks esimesi asju, mida ma seega tegin, oli see, et tellisin kaks uut ust. Otsisin mööda internetti taga vanaaegse "taluukse" profiiliga uksi, mis oleks ikka täispuidust uksed. Minu peas on see õige vana taluuks nelja tahvliga, üleval ja all laiuti ja keskel kaks kõrvuti pikuti.

Esimese reaalse variandina jäi silma Aru grupp ja tellisin neilt peagi ära, kuna sain mõistliku hinnapakkumise ja sentimeetri pealt seda mõõtu, mida soovin. Jäin ka saadud ukstega täitsa rahule. Pärast küll korra mõtlesin, et tegelikult oleks pidanud ootama ja ilmselt oleks lõpuks saanud ka õiges suurusjärgus vana ukse renoveerimiseks. Samuti oleks saanud lasta kellelgi teha joonise järgi täpselt sellise välimuse ja tehnikaga ukse, nagu teised on või nagu soov tuleb, selliseid tellimusi võtavad vastu nii suuremad firmad kui puutööga tegelevad FIEd. Aga esimese hooga ma ei uskunud sellesse, et enam-vähem õigete mõõtudega vana ukse üldse leida võiks ning eritellimuse peale lihtsalt ei tulnud (ju instinktiivselt tundus kallis). Ja noh, lõpuks kuskilt leitud ajaloolise ukse vajadusel "parajaks" lõikamine tundub siiani veidi õudse asjana, mida teha. Kuid etteruttavalt - just see ootas siiski ka meid ka ees!

Aga esiteks tegin korda selle ühe ainsa eestiaegse ukse wc ees. Üldjoontes ei midagi keerulist:
  • kuumaõhupuhuriga kuumutamine (vana aparaat töötas väga edukalt),
  • eelmalduva värvi maha kraapimine, 
  • vanade kruviaukude jne puidupahtliga täitmine,
  • väike lihv,
  • krunt ja värv peale. 
Kõige olulisem on vana värvi eemaldades võimalikul vähe ust vigastada, sest neid täkkeid pärast "ära kaotada" on vastikult keeruline (mina seda ühe uksega lihtsalt ei teinud, teisel kasutasin puidupahtlit, nii väikseid asju ilmselt ei plommi ka). Kuum puit kahjustub ka tavalisest kergemini arvatavasti.  Kui alguses kasutasime vana värvi eemaldamiseks spetsiaalset värvieemalduskaabitsat, siis peagi sai selgeks, et see on liiga terav ja lõhub liiga kergesti ust. Lisaks oli sellel millegipärast ka käepide metallist ning see läks kuumaks ja seda kattev kummist osa liikus seal peal ringi ning sulas ja purunes. Siis sai põhikasutusse võetud pahtlilabidas, mille boonuseks olid nürim ots, puidust käepide ja pikem kuju (ei kõrveta enda kätt). See oli parem aga siiski rikkus ust. Alles hiljem tulin selle peale, et kasutasin sootuks üht peenekslihvitud otsaga puiduriba. Ust ei lõhkunud, palju parem oli, aga need puidupulgad kippusid ise katki minema (olid mul tegelikult värvide ja vahade segamise jaoks ehitusjääkidest lõigatud). Lisaks oli see väga aeglane, kuna mu pulgake oli ainult nii 2cm lai ja 2mm paks. Kui kogu värv oli eemaldatud, jõudsin selleni, et kõige õigem tööriist olnuks ilmselt puidust pannilabidas. Soovitan vähemalt proovida.

Pahteldamisel tasub teada, et eri firmade puidupahtlid võivad olla väga erineva konsistentsiga. Nii puidupahtlit kui uksele sobivat värvi saab igast ehituspoest, meie võtsime sisuliselt esimsest ettejäävast, aga puidupahtlite valik on hetkel vähemalt ketiti erinev (nii sisult kui mahult). Uste valgeks värvimine oli kindel plaan, minu peas need uksed lihtsalt käivad valged. On igas jumala vanas majas, kus ma käinud olen, ka valged olnud. Kasutasin Tikkurila Otex Akva krunti ning Vivacolori Green Line Furniture 30 mööblivärvi. Mõlemad töötasid eelduspäraselt.

vana täispuidust uks, renoveeritud, parandamine
Ukse paikamine kiiluga
Lisaks ootas meid aga ka üllatus: mingi geenius oli kunagi ukse vajumise kompenseerimiseks hinge parandamise asemel uksel ülevalt tüki maha saaginud! 😬 Pärast väikest nuputamist otsustasime selle parandada sama lihtsalt, kui see asi kokku keerati: lõikasime lihtsalt puidust õige suurusega kiilu, lasksime kruvidega peale ja pahteldasime üleminekukoha kinni. Viisakas olnuks seda muidugi lasta restaureerijal õiget sorti puiduga ja spetsnippidega teha, aga raha saab mujal kasutada ning see töötas ka. Põhirõhk läks selle uksega nimelt hoopis muule.

Kõige ülemise tahvli asemel on sellel uksel klaas. See on seal koridoris väga hea mõte, kuna laseb muidu hämaraks muutuvale akendeta esikule palju valgust juurde. Ainuke häda oli selles, et algne vitraažklaas oli ilmselt kunagi ajaloo keerdkäikude jooksul purunenud ning seal asemel oli mingi üpris suvaline kõveriti murtud klaasitükk, mis oli värvilise kleepekilega kaetud. See lahendus (olgugi et täitsa mõnusate värvidega!), tundus mulle siiski liiga 90ndad või ma isegi ei tea mis täpselt. Otsustasin, et sinna tuleb ikkagi saada päris vitraaž ja alustuseks googeldasin ennesõjaaegseid vitraažiga uksi eestist ja välismaalt.

ennesõjaaegsed uksed, klaasiga uks, viraažiga uks, ukse vitraaž, vitraažklaas, 1920, 1930, 1940 aastad

Ning seejärel tegin ise mõned joonised ning värvilahendused











...ja jõudsin lõpuks selleni, et esimene mõte on ikka kõige parem: 


Alguses ma plaanisin vitraaži ka ise teha (oli ju jutt, et teeme kõik, mis vähegi saab ise), käsitööd ma ei karda ja disain sai piisavalt lihtne. Natukese uurimise ja mõtlemise peale otsustasin ma selle siiski klaasikunstnikele anda: juba materjali hankimine oli piisavalt keeruline ja kulukas ning muude huvitavate remonditööde kõrvalt ei jäänud selleks nokitsemiseks ei aega ega töötingimusi. See töö kõrvalt remondi tegemine koos remondi ajal sees elamisega tähendab nagunii seda, et enamus su aega kaob ise kuhugi. Kõik  igapäevategevused võtavad palju kauem aega, kui selleks tuleb teha puhas nurk või keeta vett või ronida millestki üle või otsida midagi kõigist kastidest või... you get the point. Vitraaži tegi meile lõpuks Klaasinterjöör ning uks sai selline:

Vana uks aastast 1930, klaasiga uks, before, remont, renoveerimine
Uks enne
Uus vitraaž uksele, klaasiga uks, kollane ja roheline klaas, stained glass, stained glass door
Vitraaž
Vana uks aastast 1930 renoveeritult, vitraažklaas, klaasiga uks, värvi eemaldamine tehtud, valge värviga värvitud
Uks pärast

Seejärel ootas ees uute uste paigaldamine - kahepoolne elutoa ette ja tavaline köögi ette. See kahepoolne uks elutoale oli üks mu unistusi, kuid jah see tõesti tulebki umbes kaks korda kallim kui üksik uks. Siiski, kui tellida kahepoolsena mitte-liiga-kallis mudel, on see siiski täitsa okei. Aru grupilt sai vähemalt ükskõik millist ust kahepoolsena ka tellida ja sisuliselt ka ükskõik mis mõõdus ukseavasse, ei pea kaks meetrit lai olema. 😎 Täispuidust uksed ettemääratud mõõdus on muidugi ilma eritellmusteta ka suvalisest ehituspoest väga hea hinnaga saadaval, aga üks asi, mida ma selle remondi käigus õppinud olen, on see, et tuleb ära tunda kohad, kus laristada ja kohad, kus koonerdada. Asjad, mis sind tõesti õnnelikumaks teevad (ja elavad kauem kui sa ise!), ei pea olema koonerdamise kohad. Mina igatahes vaatan iga teine hommik seda ust heldinult 😄

Kui kahepoolse elutoa ette paigaldamine sai tehtud üpris tavapäraselt (natuke jauramist, et maja mõõdud on kindlasti ukse tellimise ajast saadik muutnud, natuke seina lammutamist ja taasehitamist, hunnik loodimist ja mõned kiilud 😏), siis köögiukse oli keegi kunagi eemaldanud nii edukalt, et enam ei olnud alles kohtagi, kuhu seda kinnitada. Täpsemalt: ühes küljes on ainult korstnajalg ning üleval on ainult suitsulõõr. Kinnitada sai lengi sisuliselt ainult paremast küljest ning lisaks lasime paar kruvi ka läbi lävepaku alla kinni. Edasi algas improviseerimine.

Kui ma muidu igasuguse makroflex-plastmass-euroremont teema peale nina krimpsutan, siis siinkohal jõudsime kähku selleni, et ainuke asi, millega seda realistlik  kinnitada on, oleks mingi vaht. Ühtegi tüüblit ega kruvi ju korstnajalga ega lõõri kindlasti lasta ei tohi ning isegi kui mingi imeliimiga saaks sinna külge puidu kinnitada, siis puit lõõri vastas ei ole ka kindlasti tuleohutu. Kogu ühe külje vahe müüriseguga täita tundus aga kahtlane, kuivaks praguliseks ja lengi loksumine lammutaks selle kardetavasti kiiresti. Mul oli aga mingi hägune mälestus, et neist kahtlastest vahtudest on ka soojakindlamaid versioone ja juba kiire google avalikustas, et on olemas suisa tuletõkkevaht. Ideaalne. Tegime kahe puutükiga ka test-kinnitamise, et näha, palju see kraam paisub ja kui tugevalt kinni hoiab ning veendusime, et see hoiab VÄGA tugevalt kinni. 

Kinnitasime selle õnnetu ukselengi siis lisaks paremale küljele ja alumistele lävepakukruvidele ka paari suure nurgaga lihtsalt ühte pidi lõõrile toetuma, et uks vähemalt lahti tõmmates koos lengiga kaela ei tuleks ning täitsime korstnajalapoolse ja ülevalt lõõrialuse vahe vahuga. Lõikasime kuivanud vahu sirgeks, pahteldasime üle ja voila!

Tuletõkkevahuga korstnajala ja lõõri külge kinnitatud täispuidust uks
Tuletõkkevahuga ukse kinnitamine
Ukse kinnitamine tuletõkkevahuga korstnajala ja lõõri vahele, remont, ukse paigaldamine
Näha on vahtu maetud korstnajalale toetuvaid metallnurki

Viimaseks saime kasutada selle korteri "teist välisust", mille tõstsime ringi hoopis magamistoa ukseks. Kuna korter on kahest kokku ehitatud, oli meil algselt ka kaks välisust. Kuidagimoodi oli aga üks välisustest ka säilinud originaalina - samasugune nagu vannitoa uks, aga ilma klaasita, mujal majas on samasugused siseuksed, aga kellelgi teisel seda välisuksena alles pole, uued ja turvalisemad pandud. Otsisin antikvariaatidest sinna õigeid linke ka juurde ning sain nii sellele uksele kui ka ühele uuele uksele täpselt õiged lingid, nagu vannitoa omal olid (ja ainult kuu või kaks tuli selle leidmiseks taustal ringi vaadata). Aga ette tõstmiseks tuli see uks paraku hästi natukene kitsamaks saada. No ikka kuidagi päris jube tunne on tikksaega 100a vana ust kitsamaks lõigata, aga ta lihtsalt oli 1,5 cm liiga lai!

Selle teise välisukse ava ehitame siis nagunii kinni, näpistame sealt veel veidi kapiruumi ka, aga see on juba mõne teise korra jutt.

Kokkuvõte: kõik on võimalik, kui sa oled piisavalt jäärapäine. 😁



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar