Mööbel: elutoa mööbli planeerimine

Pisikese elutoa algne lahendus

Enne kui ma hakkan tegema pikemaid postitusi elutoa remondi teemadel, räägin etteruttavalt ära meie mööbliplaanid. Nimelt pean tunnistama, et elutoa mööblipaigutuse osas mul pikalt mõte üldse ei jooksnud. No  lihtsalt ei saanud ei üldist muljet ega asjade asukohti kuidagi paika. Elemendid olid kõik teada: raamaturiiul, diivan, tugitool, ümmargune laud, neli tooli, väike kummut. Ilmselt ka mingi mugav "läpakast töötamise tool" mehele. Aga vot plaani peale ei õnnestunud mul neid millegipärast panna, lihtsalt ükskõik, kust ma pihta hakkasin, oli midagi valesti. Kord oli mu tugitool ebamugavas kohas, teinekord paistis päike valesti, siis jälle ei mahtunud liikuma või polnud kinoekraani kuhugi panna (raamaturiiulile mõtlesime filmiõhtuteks projektori ekraani lisada). Aga kui siis ükskord olime köögiplaanidega koos maha istunud ning elutuba ka teemaks tuli, võlus mees paari minutiga meie vestlusest väga hea plaani paberile. Ja pmst nii see jäigi!

Just nagu magamistoa puhul, tähendas planeering ka elutoa puhul seda, et tuleb võtta väiksemat mööblit. Sein, kuhu pidid ära mahtuma nii diivan, tugitool, põrandalamp nende vahele kui ka ukse üks pool lahti käima, on vaid ca 3,15 m pikk. Seega diivan pidi kindlasti olema alla 2m lai, parem kui sinna 1,70-1,80 kanti. See ei olnud eriline probleem, vana diivan oli meil isegi väiksem. Kuna televiisor meie plaanidesse ei kuulunud, siis diivan ei ole ka väga igaõhtuseks lamasklemiseks, vaid pigem vestlusteks ja lisa istumisvõimaluseks. Küll aga oli vaja, et diivan käiks ka lahti - aeg-ajalt on vaja mõnda sõpra või sugulast majutada. Ja mulle väga meeldib inimesi majutada. Kui ma olin siis mõnda aega otsinud diivanit, mis oleks maksimaalselt 180 cm pikk, lahtikäiv ja jalgadel... siis ma sain teada, et Eestist ma küll midagi sellist ei saa. Väljavaade seda kuskilt ookeani tagant osta ei olnud ka ahvatelv. Paralleelselt heietasin peas ka eestiaegse mööbli teemasid ning piilusin ka skandinaavia 1920-1930-1940 sellist hilise juugedi, art deco ja funktsionalismi alguse mööblit. Ja no kui panna google otsingusse "danish sofa 1930", siis umbes esimene või teine vaste on see...:

Taani diivan 1930ndatest

Ja midagi selle diivani juures jäi mind meeletult kummitama. Nii et kui ma olin ühel hetkel leppinud tõsiasjaga, minu kolmest diivani tingimusest isegi kahte on väga keeruline korraga täita - piisavalt pisike, käib lahti ning on jalgadel - siis hakkasin ma kaaluma mõtet diivani tellimisest. Saaks vähemalt kollase ja ühtlasi ka lasta tolle Taani diivani välimusest hästinatukene šnitti võtta... Kui alguses olin unistanud vana diivani restaureerimisest või lihtsalt ägedal vanakraamidiivanil kanga vahetamisest, siis vaikselt hakkas tunduma sedasi, et kuna see diivani lahtikäimine on hetkel ikkagi vaat et kõige olulisem tegur, siis võib-olla on tõesti mõistlik kaaluda eritellimust. Võtsime mitmest kohast hinnapakkumised, saime neid üpris seinast seina, aga üks variant hakkas isegi reaalne tunduma. Pikalt seisis see idee pausil, kuna kus sa selle keset remonti paned ja kas ikka peaks selle väljamineku tegema jne. Aga järsku keset koroonakriisi oli mu postkastis firmalt kiri, et kuidas tunne on, kas tahaksite selle ikkagi teha anda, neil nüüd ooteaeg lühem jne. Ja veidi väriseva südamega otsustasin siis toetada Eesti ettevõttlust ning andsin diivani projekti töösse. Olgu kohe öeldud, et lõpuni rahule ma ei jäänud: kangas oli õhuke, kohanduste osas vastu ei tuldud, mõnda asja ignoreeriti, üle maksin ka kindlasti. Aga teisalt on ta õiges mõõdus, õige kujuga, suht õiget värvi, käib lahti ja on jalakestega. Igatahes loo moraal on see, et eritellimuse puhul sa ju ei näe valmis asja enne lepingu tegemist. Sama häda, mis vahel õmbleja juures kleidiga on. Idee võib hea olla, aga praktika lihtsalt alati ei tule päris see, mis lootsid.

Ruumikitsus tähendas, et ka tugitool ei saanud olla meetrit lai. Heietasin kahte tüüpi mõtteid: kas väiksem-kergem raadiotooli tüüpi asi või siis väiksem-kergem wingback tugitool. Lõpuks sain lotovõidu: keegi müüs meist vaid mõnekümne km kaugusel kaht tugitooli, mis ta vanaisa omal ajal Rootsist oli toonud, nn K-tool. Need olid vägagi see, mis ma tahtsin ning lisaks ka soodsa hinnaga. Tõime sõbraga koos mõlemad ära, üht renoveerin siin kohe kasutamiseks, teine jääb ilmselt esialgu ootele. Imelised tammest käetoed! Aga tugitooli renoveerimisest räägib tulevikus eraldi postituses. 

Edasi läks lepase reega. Põrandalamp tuli ühest kohalikust mööblisekkarist, jalutasin veel sellega koju. Laelambi sain osta.ee-st, EW-aegne, pärit nõmmelt, sellel minu arust vahetasime veel juhtmeid. Isegi kardinapuud saime ajastutruud ja teiselt ringilt. Toolid sain ka mingist kuulutusteportaalist, okidokist või kuldsest börsist, need on ka vabariigiaegsed, vedrupõhjadega aga lihtsa kujuga.

Pisikese elutoa praegune lahendus

Aga siis lauaga läks lappama. Nägin täispuidust eestiaegset massiivsete jalgadega pikendatavat ümmargust lauda, mida parajasti renoveeriti, no ja mitte ei suutnud seda võtmata jätta. Häda aga selles, et see laud (nagu nad suht kõik tollal) oli diameetriga ca 110. Mul oli originaalis plaanis ca 80. Ups. Nüüd oli selge, et kisub natuke kitsaks. 

Millalgi olid aga ühed sõbrad läbi astunud, kes kommenteerisid meie plaanide peale, et nemad paneks elutoa teistpidi. Et diivan oleks uksest kõige kaugemal ja raamaturiiul koridoriseinas. Nüüd, kus olud kitsamaks muutusid, hakkasime seda kaaluma. Et äkki üks tugitool vähemaks (mehe spets töötooli osas ei olnud me isegi seda aru saanud, mida me täpselt tahame)  ja siis mööbel teistpidi. Sellega saime natuke õhku tuppa juurde. 

Mis siis veel? Väike kummut sai kunagi üürikasse hangitud ja elab meiega uues kodus edasi. See on vist ainuke uuena poest ostetud mööbliese meil. Naabrite lapsed tegid sinna küll mingid mustad jutid peale, mis enam maha ei tule, nii et võib-olla saab seegi värvimise näol käsitöö maigu juurde millalgi. Ja siis raamaturiiul, selle tegime ise, aga see projekt väärib eraldi postitust. Ahjaa, vaip ka. Mina tahtsin kollasekirjut kaltsuvaipa laua alla, et toolidega põrandat ära ei kraabiks. Mees ei tahtnud kaltsuvaibast kuuldagi. Siis mina vaatasin poes müüdavate vaipade hindu ja ei tahtnud enam vaibast kuuldagi. Lõpuks ostsin ehituspoest sobivat tooni halli vaipkatet paarimeetrise ruudukujulise tüki, kodus lõikasime selle köögikääride ja mõõdulindi abil kaheksanurkseks! Kulu oli vist 12 eurot. Millalgi viin selle vast ääristamisse ka, aga hetkel töötab niisama ka kenasti ega narmenda.

Remondiblogi: köögi plaadid, liistud, kardinad

Köögis sai lõpule viidud ka viimane jupp - pliidi tagumise ja külgmise seina plaatimine. See oli nüüd kogu ehituse esimene töö, mida otsustasime mitte ise ette võtta, vaid oskajale loovutada. Kripeldas ainult veidi. Õnneks oli mul kärmelt võtta üks sõbrants, kes plaatimist õppinud on ning lahkelt oli nõus selle tööotsa vastu võtma. Järgmiste plaatmistega juba vaatab, ehk saab ise ka käe valgeks.

Köögi tagaseina ja nurga plaatimine

Plaate tahtsime valgeid, koos halli vuugiseguga. Võtsime 7,5x15 plaadid, sellised metro-stiilis aga väiksemad ja hea hinnaga, sest need kalasabad ja kuusnurgad ei pruugi väga hästi vananeda. Alles pärast mõningast kasutamist sain aru oma ühest möödalaskmisest konkreetse plaadi valikul: visuaal on väga kena, eriti mulle meeldis, et plaadid on natuke "ruumilised" ja teevad selle nurga hubasemaks ja huvitavamaks, aga ma üldse ei taibanud mõelda, et kõigile nendele kaldservadele hakkab tolm ladestuma... pliidi juures veel see niiske ja rasvane eriti loll tolm... Nii et kui uuesti saaks teha, siis võtaks samas mõõdus plaadid, aga siledad ja lapikud, et oleks mugavam puhastada.

Omaette küsimus oli ka, et kuhumaani välja siis plaatida: kas külmiku tagant plaatida? Kas külje pealt plaatida ainult pliidi tööpinna kõrguseni või alla maani välja (mis enamuses jääb pliidi külje taha peitu, aga viimased 20 cm nurgast mitte)? Jõudsime kähku selleni, et igasugune poole seina pealt plaatimise ära lõpetamine on imelik, sõltumata sellest, millega see samale joonele sättida. Lisaks tasub arvestada ka sellega, kui peaksid pliidi või külmiku vms välja vahetama - mõnesentimeetrise muudatuse pärast terve sein uuesti teha oleks kurb. Seega sai plaaditud terve sopistuse külgsein ja siis tagasein alates "kapist-veidi-madalamalt, äkki mingi 80 või 75 cm maast. Osa seina plaatimine tundub olevat asi, mis väga harva hea välja näeb ja selle tõestuseks on internetis ka hunnik pilte.

Valge väike metro-plaat köögis

Liistude panemisega saime ise hakkama, kuigi see krohvi peale pandud kipsplaat tegi kõik selleks, et liistud mitte millegi küljes kinni ei oleks 😀 Pisikesse kööki läks liistu väga vähe, kuid see-eest lausa kahte erinevat. Kahte tavaseina lithne valge puidust liist, natuke kõrgem aga ilma sakikesteta. Ja siis elektripiidi kõrvale ja ahju ümbrusesse läks metallist liist. See sama 90 kraadise nurga tegev metall-liist, millega ka sahtli vineeri liitekohti kinnitasime. Üks külg mööda seina üles, teine külg piki põrandat ja sealt ka kruviga põrandasse kinni (tegime vist enne metallipuuriga augu ka ette. Kahtlase väärtusega illustreeriv pildike ka:

Puidust põrandaliist ja metall-liist

Kardinad tahtsime panna voldikkardinad, et saaks alumise serva võimalike möödakäijate eest kinni katta ja ülevalt valgust sisse lasta. Lisaks, ribikardinad mulle ei meeldi (kontori tunne ja tolmu osas tüütu), ruloo ka ei tõmmanud (reeglina ka kontori tunne), samas satsike jälle ei tundunud sobiv (ülemine sats ei kata vaadet tuppa, külgkardinad köögis hakkavad kindlasti lõhnama nagu praadimine, üleni aknaees olev pitskardin oleks siin laua ääres natuke tüütu). Tellisime siis pärast natuke maad kuulamist Ketecorist voldikkardinad, julgen öelda et värvid said ka päris edukalt valitud. Tõstsin veel tootefoto pealt kardinaosa arvutis oma köögi piltidele jne, et välja valida :D Köögikardinad said kollased, mille toon kuidagi läheb kokku nii tammest lauaga kui ka toa üldise päikserohkusega. Profiilid tegime tumedama puiduimitatsiooniga, need on väga kenad. Aga vot pilte pean parema ilmaga tegema ja lisama.

Köök on huvitaval kombel samaaegselt meie kõige kaasaegsem ruum (ei ole mingit eestiaegset meeolu ega ajastutruusid lahendusi) ning meie kõige vähem-moodne ruum, kui nii võib öelda. Ei mingit IKEA köögimööblit, ei mingit mitmetuhandeeurost tehnikat, ignoreerime enamusi moeröögatusi. Eelmiste elanike kitsas kahe rauaga elektripliit, isetehtud köögimööbel ja kaks vana rootsi tooli. Ja sekka siiski need metro-plaadid (no lihtsalt meeldivad lihtsad asjad, sh nende konkreeetsete plaatide tavalisest väiksem suurus) ning must kivikraanikauss (nagu öeldud, selles valikus ma pole lõpuni kindel: välja näeb kena ja mõõdud saime täpselt õiged, aga veeplekke on veel rohkem näha kui terasest kraanikausilt oli, hind on neil oluliselt kallim, pikapeale on ka kraaniakusi keskmine ala heledamaks kulunud/määrdunud ja ma ei usu, et seda enam millegagi endiseks saab). Aga igatahes, köök on nüüd pmst valmis. Õhupuhasti veel lisandub, aga see tuleb koos vannitoa ventilatsiooniga. Ja pärast radika paigaldamist on küll seinas paar pisiparandust vaja teha, aga no tunne on ikka juba, et valmis!

Mööbel: köögimööbli ise tegemine II - laud, sahtliboks, külmiku alune kapp, seinariiulid

Alustasin köögimööbli tegemisest rääkimist köögikappidest (alumised kapid, töötasapind, ülemised seinakapid) ning edasi on siis vaja kajastada n-ö väiksemad asjad. Tehnilisi lahendusi ja uusi ideid jagus siiski ka nendega.

Söögilaua tegemine

Okei, see sisuliselt ei vääri omaette lõiku. Ostsime tammeplaadi, tööpinnaga samatüüpi materjal ehk 40mm paks tamme liimpuit pika lamelliga. Võtsime 80x80 tüki ja alguses plaanisin selle lõigata 70x80-ks. Aga kuna me olime selle kappide tööpinna juures juba seda paksu tammeplaati mõõtu ja kujusse saaginud ja kraanikausiava sisse lõiganud, siis meile hakkas järsku selle töö peale mõeldes tunduma, et 80x80 laud on tegelikult täpselt see mis meil vaja on ja ei lähe kuidagi kitsaks seal toas. Seega lihtsalt lihv, kõik servad ümardatud, mitu kihti osmo toiopili nii peale kui ka alla. Ja jalg kruvidega alla. Jala plaanisime tegelikult alguses võtta ühe vana laua alt, mida meie lähedal mööblisekkaris müüdi, aga kahjuks jäime sellest ilma. Jupp aega veel luurasin teise ringi poodides, aga kuna uut sedatüüpi metalljalaga varianti ei tekkinud, siis lihtsalt ostsime jala. Sest üks jalg keskele oli väikses köögis ainumõeldav, olen sellega siiani väga rahul. Ainult et see jalg on seest tühi - teeb pihtaminnes kumedat kellahäält vahel. Ikka räägime, et peaks lahti võtma ja vahtu täis laskma või kaltsu sisse toppima... Aga siiani pole piisavalt häirinud, nii et ootab seda aega, kui enam muid muresid elus pole. Aga teie õppige teiste vigadest ja tehke seda enne laua kokkupanekut.

Isetehtud söögilaud: tammest plaat, metalljalg

Sahtliboksi tegemine

Sahtliboks tuli siis teistest kappidest teise seina ja oli paras väljakutse, kuna selle laius sai külmiku ja pliidi vahel olla ainult 27 cm! Aga joonistasin mis ma joonistasin, nuputasin välja plaani, kuidas asjad sinna mugavalt ära mahutada: väga custom kõrgused sahtlitele. Me tegime kaks 6-sentimeetrist sahtlit, neli 12-sentimeetrist sahtlit ja kõige alla ühe umbes 27 cm kõrguse sahtli. Visuaalselt jäi see täitsa kena ja olgem ausad, lusikaid ei pea tegelikult hoidma 15 cm sügavas sahtlis... Ülemistes ongi kahvlid-noad-lusikad ja siis sellised asjad nagu küüslaugupress, veiniavaja, juustunuga, konserviavaja etc. Järgmistes on asjad nagu kulp, küpsetuspaber, sõel, mikser, saumikser, aga ka eraldi teesahtel. Kõige all on panipaik, kus hetkel hoiame küüslauku valguse eest peidus ja lemmikloomatoitu. Aga kui kõik kapid kõigis tubades on valmis ja paigas, siis vaatame, mis sinna päriselt saab. Sahtlitele tegin sisse ka puidust "eraldajad", mis lihtsalt alt läbi põhja kruvidega kinnitasin.

DIY kitsas sahtliboks

Nõudesahtel puidust eraldajatega

Aga milles siis trikk oli? Kuna sahtliboks oli nii kitsas, ei olnud meil külgede peal ruumi raisata. Kapi küljed tegime endiselt 18 mm kaseplaadist, aga sahtlite külgi enam sellega teha ei raatsinud ja mõte siinidest tundus ka õudse ruumiraiskamisena (ja jubeda nikerdamisena). Nii et tegime sahtlite küljed ja põhjad vineerist, kinnitasime esimese ja tagumise plaadi külge ja hiljem "ilus sahtliots" omakorda peale. Vineer-vineer liitumised kinnitasime väljast metalliga. Need pikad liistud, mis on 90-kraadise nurgaga. Ja need panime ka "siinide" rolli, sest needsamad metalliribad jäid oma alumise küljega libisema mööda sahtli tugiribasid (jälle lihtsalt läbi külje kruviga kinnitatud), kuhu veel vildiriba ka peale liimisime, et ei koliseks ja et liiguks ikka hästi. Ja liigub kenasti! Seega ilma siinideta sahtel ei pruugi olla mingi probleem, isegi mitte köögis. Ma ütleks, et mehhanismi puudumine teeb selle võib-olla isegi mugavamaks. Sahtliboksi peale tellisime tööpinna kivist, sai valitud hall kvarts. Siis on otse pliidi kõrval kuumade ja teravate asjadega muretum, pealegi sobis see külmikuga hästi.

Ilma siinideta sahtli mehhanism

Sahtli pagutus avasse

Kõige suurema trikina rakendasime mehe geniaalse mõtte. Nimelt arutasime pikalt maitseaineriiuli üle. Milline, kuhu seina, mitu maitseainet sinna panna, jne. Kui järsku taipasime, et seesama loll standardsügavus köögikappidel - 60 cm - mida me oleme sunnitud siin külmiku (55 cm) ja pliidi (60 cm) vahel rakendama, toob kaasa selle, et sahtli kõige tagant otsast ei ulata elus midagi kätte. Ja siis me otsustasime teha viis ülemist sahtlit lühemaks. Ehitasime kohe enne sahtlite kallale asumist sinna taha omaette "salvkaevu", st boksi kuhu pääseb ligi ainult ülevalt alla. Ja siis ehitasime maitseaineriiuli, millel on kolm korrust üksteise kohal ja mis käib sinna sisse peitu! Kasutad - tõstab üles ja kinnitub tööpinna peale lisajupikesega. Ei kasuta hetkel - lükkad alla ja sulandub tööpinnaga üheks. Seetõttu tellisime ka tööpinna kohe kahe jupina, kuna ise kivi poolitama ei julgeks hakata. Isegi selle maitseaineriiuli ülestõstmise nupukese jaoks auku läbi kivi tehes süda värises sees. Aga kivipuur ei vedanud alt ja midagi puruks ei löönud. Nupuks panime hästi lihtsa messingist kapinupu, mis meil vannitoakapist üle oli jäänud.

Kolmekorruseline maitseaineriiul

Külmkapialuse tegemine

Paari sõnaga sellest ka. Kuna meil oli vaja radikatorud sealt seinast vedada, aga me ei raatsinud oma sahtliboksiruumist veel poolt ära anda mingi toru pärast, siis otsustasime torud vedada külmiku alt, mitte kõrvalt. Lisaboonusena tõi nimelt külmiku tõstmine kaasa ka selle, et tooli seljatugi ei jää enam külmiku ukse avamisele ette. Nii et meie külmik tõusis täpselt sahtliboksi alumise sahtli kõrguse võrra. Külmikualusele tegime eriti massiivsed taladest jalad, kinnitasime põranda külge kinni ka. Radikatorude osale ehitasime seina ette, ülejäänud osas saab hoiustada näiteks suurt kotti kartuleid või lemmikloomatoitu või seda-karpi-mida-tegelt-läheb-järgmine-nädal-vaja-ja-pole-mõtet-ära-visata. Nii et nüüd on meil tõstetud külmkapp ja kuna meie oma on ca 180 kõrge ja laed on ca 280 kõrged (kuigi tegelt sealt nurgast madalam), siis see üldse ei sega.

Tõstetud külmkapp

Seinariiulid

Seina peale panime paar riiulit, kus hoida käeulatuses kohvi ja veidi kaugemal kohviserviisi ja kohviveskit. Tegime ühest-küljest-avatud risttahuka kujulised, tagasein vineerist. Väljast valge ja seest läbipaistva õlivahaga viimistletud. Alguses pidid kastide vahed suuremad jääma, et õhulisem oleks, aga sai nii. Ma ikka alguses mõtlesin, et teeme millalgi uued natuke väiksemad ja natuke hõredamalt, aga kuidagi läks see vajadus üle. Alguses lihtsalt üledimensioneerisin kohviveski mõõtude järgi, tegelt saanuks selle ka mujale riiulisse panna ja selle võrra need jupp maad väiksemad teha. Ja ma tean, et mul on kuskil neist pildid, aga no praegu mitte ei leia. Tulevad natuke hiljem juurde.

Mööbel: köögimööbli ise tegemine I - töötasapinnaga kapid, seinakapid

Katsun nüüd lõpuks ära rääkida köögimööbli tegemise. Köögimööbel sai tehtud kase liimpuidust ning midagi keerulist seal ei olnud. Esiteks tegime me ära nö tavalised köögikapid, nii põrandale kui ka seinakapid. Siis tegime valmis söögilaua. Siis kapiehitus seisis natuke kuni plaatimine jne valmis. Siis tegime ära vastasseinas oleva ja millimeetri pealt külmiku ja pliidi vahele mahtuva sahtliboksi ning lõpetuseks tulime veel ühe geniaalse idee peale. Aga ee... õhupuhasti ei ole siiani üleval... Sest ma kirjutasin kunagi ammu korra ventilatsioonifirmaga, et meil oleks vaja kaks auku puurida ja siis see asi venis ja siis tuli koroona ja siis see asi jäigi venima. Ups. Aga räägime kõigepealt siis neist suurest kappidest.

Alumise köögikapi tegemine

Meie kõige keerulisem kapp oli alumine köögikapp. Nagu ma köögi planeerimise juures rääkisin, siis see alumine kapirivi pidi meil tulema võimalikult "õhuke", kindlasti mitte traditsiooniline 60 cm. Lõplik suurus selgus pärast sobiva kraanikausi valimist - kraanikauss pidi sinna ära mahtuma, aga midagi sellest suuremat meil kuskile alumisse kappi ega selle peale planeeritud ei olnud. Otsisin kõige väiksema eest-taha mõõduga kraanikaussi, kuhu meie kõige suurem supipott siiski sisse mahuks. Kõige parema variandi välismõõt oli 38x50 ja lõplikuks kapisügavuseks jäi 43 cm. Segisti paigaldasime mitte kraanikausi taha, vaid kraanikausi küljele. Alguses väga kartsin et jääb imelik ja otsisin googlest pilte, aga no enam ei tule selle pealegi et see ei ole kõige tavalisem lahendus, väga hästi sobib nii ja säästab palju sügavusruumi kapilt. Lisaks otsutasime teha alumisele kapile mõlemast otsast nö "murtud" nurgad, sest kapp tuleb ukseni välja ja ukse ees tahaks saada liikuda mitte tunda, et kapp on ees (nagu enne ikkagi oli), teises otsas tahaks saada laua taha istuma ja samuti see nurk jääb ette. Üldjoontes oli tegevusplaan väga sarnane riidekapi tegemisega. Kõige esimese asjana lõikasime me välja kapi põhja ning siis lasime põhja külge "alusraami" mis töötab nö jalana (ja mis on eesäärest natuke tagapool, et tekiks varbaruum e toe kick). Selleks alusraamiks kasutasime 45x45 höövelprussi ja katsusime selle kinnitada nii, et nurgad eest otse koledad välja ei näeks. Lisaks tuli meil teha põhja seest ka ristkülikukujuline väljalõige ettejäävate veetorude ja veemõõtja jaoks, igatahes välja nägi asi selline:

Köögikapi põhi: diagonaalsed nurgad ning kapi jalaks põhjaraam 45x45 prussist

Seejärel lõikasime välja püstiseinad: nii külgmised välisseinad kui ka vaheseinad eri kappide vahel. Neil kõigil lõikasime tagant ülevalt 10 cm pika ja ~1.8 cm sügava väljalõike. Kui olime need püstseinad alt läbi kapi põhja õigesse kohta kinni seisma lasknud, siis kinnitasime kõik seinad ka tagant ühe pika laua külge, mille jaoks see väljalõige tehtud sai. Asi nägi välja nii:

Köögikapi püstseinad, millest on toestava laua jaoks sälk välja lõigatud

Köögikapi skelett: põhi, püstseinad ja neid fikseeriv tugilaud

Seejärel lõikasime välja pealmise plaadi, st töötasapinna. See tuli 40 mm paksust tammest, seega see saagimine oli ajamahukas :D Lisaks tuli sinna sisse saagida ka kraanikausi ava. Selleks joonistasime mõõdu harilikuga plaadile peale, puurisime nurkadesse suure puuriga augud ette ning lõpetuseks piinasime tikksaagi. Kui ma õigesti mäletan, olin selle pealmise plaadi mõlemad küljed juba ühe korra õlivahaga (läbipaistev TopOil) üle ka käinud, pealt tegin pärast veel mitu korda. Pealmise plaadi kinnitasime massiivsete metallnurkadega. Peale kraanikausi (esialgu kinnitamata) avasse sobitamist valisime välja ka kraani asukoha ning puurisime veetorude jaoks vastava augu.

Töötasapind (40 mm tamme liimpuitplaat), kraanikausiava peale joonistatud

Alumine köögikapp koos töötasapinna ja kraanikausiga

Töötasapinna fikseerimine metallnurkadega

Kui siis asi nägi välja juba päris ilus, siis saagisime diagonaalselt ära ka pealmise plaadi esimesed nurgad ning tegime ära kapi siseriiulid. Lõpetuseks kinnitasime liistunaeltega tagaseinaks paksu vineeri, millesse tegime mikrolaineahju riiuli juures ka augud elektripistikuteni pääsemiseks. NB: erinevalt meist, arvesta tagaseina vineeri paksus ikka kohe tööpinna alla! Meie olime unustanud vineeri võrra sügavust lisada pealmisele plaadile ning tulemuseks oli see, et pidime pealmist plaati nihutama ja selle võrra tuli õhemad kapiuksed teha, et need uksed ikka ilusti tööpinna all oleks.

Töötasapind lõigatud õige kujuga

Pistikupesade paigutamine kappi/riiulitesse

Isetehtud köögikapp enne uste paigaldamist

Lõpetuseks uksed ja hinged. Eriti uhke olin meie prügikastilahenduse üle: tegime kolm kasti (bio, üld, pakend), mis avanevad ust ettepoole kallutades. Lihtne teha ja väga mugav, lihtsalt kastid ukse külge kinni (vahetükiga, et prügikotti ka üle ääre keerata saaks) ja hinged alt ukse külge. Ahjaa, kraanikausile tegime ka "pealekäiva" lõikelaua, st lõikelaua, mille välismõõt on kraanikausiga sama, üks nurk kaarjalt ära lõigatud et vajadusel sodi sealt alla lükata, ning põhja all väiksed piklikud "jalakesed", mille peal ta kas laua peal seisab või kraanikausis olles kausi sees paigal püsib ja külgedele ei liigu (vildid veel ka jalgade välisküljel).

Kallutusmehhanismiga ettevanev prügikast

Sellest vasakule välisukse poole lahendasime diagnoaalnurga kavala pisikapi (termosed, veepudel, toidukarp, tagavara-piimakann, külmakotid, you know the drill) ning vabasse nurgakesse selle ette riputasime rätikud - ideaalselt kraanikausi juures. Teises küljes jätsime selle diagonaalnurga tagaseinata, et natuke avarust-õhulisust juurde anda, ning jätsime sinna kolm samasuguse äralõigatud-nurgaga kujuga riiulit. Võin öelda, et megarahul olen lõpptulemusega!

Isetehtud alumine köögikapp koos kraanikausi ja riiulitega (ja lõikelauaga)

Ahjaa, alumised kapid tahtsin alguses teha tumedaks veidi hallikaks siniseks, tegin isegi värviproove, aga lõin kahtlema ja küsisin mehelt nõu. Tal on aga täpselt üks lemmikvärv: must. Nii et ta ütles, et teeme mustaks, et nagunii kraanikauss on must kivi ja lauajalg on must metall. Tegimegi. Ja umbes samal ajal tulid mustad kapid moodi, nii et natuke aega oli meil kogemata trendikas köök!

Ülemise köögikapi tegemine

Ülemise köögikapiga oli sisu lihtne, aga mu suurim mure oli, et kas see ka kuidagi seinas püsib! Kapid on niigi rasked, täispuit veel eriti ja lehtpuu (tegime kasepuidust) ikka ka veel omakorda raskem.

Ülemine köögikapp õlivahaga viimistletult

Ülemise kapi otsustasime oma maise vara põhjal jagada kaheks: kuivatusrestiga nõudeosa ja laiem kuivained + klaasid + varia osa. Nõudeosa laiuse otsustas seega õige mahutavusega nõudekuivatusrest. Mu eesmärk oli saada sisuliselt võimalikult kitsas, st mahutada ära kõik meie 7 taldrikut nii, et nad saaks üle ühe vahe panna, et hõredam ja ruumi lisanduvate jaoks vajadusel. No supitaldrikud ja piklik snäkitaldrik võtavad ühe lisa-vahe ka, et siis ütleme 16 vahega nõuderesti oli vaja. Ja saime ilusti 18-vahese nõuderesti! Kinnitasime kahe pika tugiposti abil kappi, nood lasime lihtsalt läbi külgseinte kruvidega kinni. Ja selle kohale kaks tavalist riiulit: kruusidele ja kaussidele jne.

Ülemine köögikapp koos ustega (nõudekuivatusrest veel kinnitamata)

Kapi teise poolde tegime lihtsalt kolm riiulit. Kartsin natuke, kas tulevad liiga pikad ja hakkavad painduma raskuse all, aga ligi kaks aastat hiljem pole ühtegi paindepoegagi näha. Kappidele paigaldasime vaikseltsulguvad hinged (freesi ümmargune süvend, peitelda üleni madalaks, kinnita hing) ja mustad puidust retromoega kapinupud. Lisaks, ülemise kapi planeerisime alumisest lühema: vasakud servad on tasa, paremal st söögilaua pool lõpeb ülemine kapp tükkmaad varem ära. Selle asemel panime töötasapinna puidu jäägist väikese riiuli, mis tuleb täpselt sama kaugele välja kui alumine kapp, sügavus on ca sama mis alumise kapi otsaserv pärast siis seda nurkade mahalõikamist alles jäi. Väga hästi läheb visuaalselt kokku. Ja muidugi siis pistikupesad planeeritud riiulite juurde, veekeetja ja kohvimasina jaoks. Riiulid kinnitasime metallist kanduritega, ülemise seina külge, alumise kapi omad kapi külje külge.

Köögikapid enne alumiste uste paigaldamist

Ja mõned algsed joonisepildid ka lõpetuseks

Mõned köögikapi tegemisele eelnenud joonised