Mööbel: köögimööbli planeerimine ja köögitehnika

Vahepeal olid koroona ja suvepuhkused, nii et olen nüüd kirjutamisega asjade seisust täitsa maas. Katsun nüüd üht-teist taastada.

Köök on enimplaneeritud ruum, ma usun, et mitte ainult meie kodus, vaid pea kõigi remontide käigus. Osalt on sealgi taga hea turundus - "töökilomeetrid", "tsoonide planeerimine", "spetsiaalne furnituur" jne. Teisalt on köök tõepoolest reeglina enimkasutatud ruum, st mitte võib-olla "enimviibitav ruum", aga "enim aktiivselt-midagi-tehtav ruum" ja "enim-kappe-kasutatav ruum". Kus mujal kasutad sa kolm korda päevas mitmeid kappe ja seadmeid? Seega, kui midagi valesti läheb, hakkab see lihtsalt sind ilmselt rohkem häirima.

Meil on mitmeti praegu populaarsetest erinev köök. Minu esimene ja vankumatu tingimus oli, et köök on eraldi, nelja seina ja suletava uksega ruum ning köögis peab olema normaalne söögilaud 2-3 inimesele. Nimelt, ma ei ole suurem asi vaaritamise fänn ning ka mu mees ei ole hobikokk. Seega meie köök ei ole restorani tagatuba, vaid ajaveetmise koht. See koht, kus me kahekesi hommikuti kohvi joome. See koht, kus ma saan aknast vaadata õuestoimetavaid line. See koht, kus ma saan ukse kinni panna ja sõbrale ja veini valada, kui ta naine peaks ta maha jätma. See koht, kuhu saab suurema ürituse ajal väiksem seltskond omavahel lobisema ununeda. Teate küll, kõik korteripeod lõppesid ju alati köögis, ning seda ka väikestes paneelikates, kus köögi ruutmeetreid oli heal juhul viis ja seltskond vähemalt kümnepealine. 😏

Introverdi häda, mis sa teed. Hindan privaatsust, soppe, ruumi liigendatust. Moodsad rehetoad, kus esik, elutuba ja köök on kõik üks saal, ei ole mulle igapäevaseks eluks sobilikud. Ma ei suudaks keskenduda oma tegevusele, kui samal ajal keegi teine mikserdab, vestlust sõpradega häiriks õhupuhasti müra ning sõltumata sellest, mitu tonni see õhupuhasti maksis, ei oleks mul usku, et samas saalis olev villane mantel ei võtaks kala valmistamisel toidulõhna külge. Aga ma annan endale aru, et kõik need argumendid - nagu ka vastuargumendid - ei ole mitte põhjused, vaid õigustused. Nagu paljude asjadega siin elus, võtame me kõigepealt vastu usu ja siis ratsionaliseerime endale sinna taha põhjused.

Igatahes, eraldi köök. Ei õnnestunud saada 12m2, on 7m2. Selle sees on veel ahi, mis võtab hea jupi ära. Seega päris hea planeerimisülesanne, ca 2m lai ja ligi 3m pikk (hiljem lisaks meie ehitatud laiendus). Mul on kohe eraldi hunnik köögijooniseid, nii ruumiplaneeringu osas kui mööbli tehnilisi jooniseid. Algselt oli siis selle korteri köök lahendatud nö kaherealise köögina. Vasakul ja paremal kapid, keskel koridor ja koridori lõpus aken. Kui mõlemal pool olid  standardsed 60cm kapiread, siis lihtne matemaatika ütleb mulle, et keskele jäi maksimaalselt 200 - 60 - 60 = 80 cm kõndimisvahe. Aga mina tahtsin sinna veel hoopis söögilauda!

Köök enne: taga paremal nurgas oli veel külmkapp

Võimaliku ruumiplaneeringu taandasin lõpuks kolmele variandile:

1) jätame köögimööbli ainult ühte seina praegusest kahest (vasakule) ning laiendame ruumi söögilaua lisamiseks - miinus on see, et söögilaud jääks pimedamasse nurka aknast eemale ning külmik jääks aknale osaliselt ette (valgust varjama);
2) paneme köögimööbli üldse aknaga seina ja ainult alla - ilus, aga miinusteks on söögilaua jäämine uste ja kappide vahele, kraanikausi jaoks uute torude vedamine  ning ilmselt jääks pliit ja külmik kõrvuti, kuna kumbki ei saa jääda akna ette;
3) jätame köögimööbli kahte seina, aga kumbagi osaliselt: vasakule ette kitsamad kapid ja paremale taha uude laiendusse rohkem sügavust tahtva külmiku ja pliidi (üks kapp nende vahele) - pluss on see, et söögilaud jääb ruumi lõppu akna alla ning on võimalik ka puupliit ahju kõrvale lisada, miinus on see, et kraanikauss peab olema nö kitsaste kappide rivi peal.

Olgu öeldud, et kraanikausi paigutus oli siis veel lahtine ning need joonised on tehtud tagantjärgi - st ma ei teadnud algselt veel, mitu cm me saame oma "sopikest" ehitada ning arvasin, et see köögilaiendus tuleb natuke suurem - sellest ka need piiridest väljas olev söögitool, pliit jne. Ja pliit oli meil ka juba valitud, otsustasin alles jätta eelmiste elanike armsa vana elektripliidi. See meeldib mulle, kuna on kahe rauaga poole kitsam pliit, mille all oli ka vastavalt väike ahi! Strömberg, made in Finland ja puha. Kui uut tahta, oleksin kindlasti tahtnud gaasipliiti, aga kus seal pisiköögis seda ballooni hoida... Kui see vana pliit peaks kunagi üles ütlema, eks siis vaatame, teeme vana pliidi asemele kapikese ja paneme kahese integreeritava pliidi peale, ahju asukohaga peab veidi nuputama, kuna kitsaid keegi vist ei tee enam.

Igatahes, kui esimesel pilgul on paberil esimesed kaks lahendust ilusamad, siis reaalselt kasutust ja valgust läbi mõeldes tundus viimane variant ainuvõimalikuna. See on ainus variant, kus uksest käimine ei ole tüütu (väike kapirivi pole tegelikult ristkülik) ning pliit ja külmik ei ole ei ei akna ees ega kõrvuti ega lihtsalt koledalt kuskil rivi keskel. Ja tegelikult oli see akna all olev söögilaud mulle peamine, lihtsalt kõige õigem koht istumiseks. Kõik muu tuli juba selle kontseptsiooni ümber ehitada.

Kui köögisein sai lammutatud ja uus sopike püsti pandud, oli ka selge, et köögi laiendus on tugitala tõttu planeeritust väiksem. Kui ma alguses lootsin, et saame selle laienduse teha pea-aegu ahjuni, siis tegelikkus jäi selle sisemõõt ~130 cm. See tegi elu veelgi keerulisemaks, sest olin vahepeal kõik kappide tehnilised joonised valmis teinud ja siis selgus, et külmiku ja pliidi vahele lihtsalt ei mahugi suur kapp. Seeõttu kolis sinna pisike sahtliboks (noad-kahvlid, pannilabidad, küpsetuspaber etc) ning oli ka aeg kraanikausi asukoht ära otsustada. Peale väikest kaalumist otsustasime selle jätta ukse poole otsa, kuna siis polnud vaja torusid vedada ning kui seal peaksid mustad nõud olema, ei jää need külalisele nö nina alla laua taga istudes. Lisaks teeb see kiiremaks välja astudes vee kaasavõtmise, saad kasvõi välisjalanõudega koridoris seistes ennast vett võtma küünitada. Teisalt tähendab see seda, et nõudepesija seisab ukse ees - aga ma hindasin selle segavuse siiski pigem madalaks. Tehniliselt on meil siis kaherealine köök või II-kujuline köök, kuigi väga ebatüüpiline variant. Lõplik köögiplaan sai selline:

Ahju kõrvale lasen pottsepal paigaldada ka pisikese klaasuksega kaminpliidi, et saaks talveõhtuti leeke vaadata või vahel elava tule peal pannkooke praadida. Algset puupliiti ei olnud säilinud. Külmkapi ostsin puhtalt müra (db) ja mõõtmete järgi, sain 55x55 cm ja vaikse külmiku, järjekordne superleid (Hisense oma, 39 db ja 250€). Muide, külmikute mõõtmetevalik on ikka masendavalt piiratud, otsisin ka mingi aeg ka madalat ja laia kappi tuttavale vana kapi asemel - pole enam olemas. Ja lisaks, ka meie vana pliidiga sarnast tüüpi pliite enam ei tehta, kuigi ma ei saa aru, miks (paljudele piisab kahest rauast, kitsam ahi läheb kiiremini soojaks ja raiskab igatpidi vähem elektrit, samas kui kala või lihatükk mahub mõlemasse, koogivorm ka).

Kõige kauem läks sobiva kraanikausi otsimiseks, tahtsin ühe kausiga kraanikaussi, kuhu osalt mahuks ära meie kõige suurem pott, aga mis teisalt oleks võimalikult väike, sh eest-taha väike, et ei peaks väga sügavaid kappe tegema ning ka ilma küljepealse nõrutusalata jne. Peale pikemat otsimist valisime välja Teka Radea 450/325 musta "kivist" kraanikausi, aga sõelal olid ka nt terasest Reginox 3530 ja ruudukujuline Arca SQA100. Visuaalselt olen ma meie valikuga väga rahul, aga igasugune jutt sellest, et kivist kraanikauss on parem kui metallist, sest sinna ei jää veeplekke, on muidugi hülgemöla. Et kuigi mulle meie oma meeldib, siis tegelikult ei ole reeglina kivist kraanikausid minu hinnangul oma hinnavahet väärt, hoolduse mõttes nad kuidagi otse lihtsamad ei ole (ka teiste kogemuse põhjal, mitte ainult enda). Samas tuleb tunnistada, et meie kööki sobib see must kraanikauss koos mustade alumiste kappidega ülikenasti ja mul on väga hea meel, et kitsas ja lai kraanikauss ikkagi olemas oli. Saime ta mingi ootamatu ale käigus hoopis Photopointist, kus üks järsku Eesti laos olemas oli, enne olin plaaninud seda ka Lätist osta (ei ole kooner, ma võin asjade eest maksta küll, kui nad on seda väärt ja kui see raha läheb asja tegijale, aga kui see raha läheb  vaheltkasu võtva müügifirma bossu taskusse, siis mu mott on reeglina väike).

Segisti osas tahtsin kõrget ja kaarega, see tundus ilusam ja kasutuseks palju mugavam (rohkem ruumi). Ma ei arvestanud aga sellega, et koos sügavama kraanikausiga tähendab see seda, et tugevamal survel hakkab vesi ka pritsima - nii et igal asjal omad plussid. Leidsin õnneks kohalikust ehituspoest ilusa mati viimistlusega kraani, mille käepide meile meeldis (Invena iron inox) ja see maksis suurusjärgus 25€. Nagu näha, siis ma ei poolda ülikalli köögitehnika ostmist, kraan on siiski toru, kust tuleb vett, ma maksan selle eest 400€ ainult juhul, kui see hakkab minu eest nõusid ära pesema ja kappi laduma. Kraani paigutamisest räägin lähemalt kappide ehituse juures. 😊

Õhupuhasti ostmisega tundsin end esialgu nõutult, mida enam googeldada, seda segasem see kõik tundus. Ja mees polnud üldse kindel, kas seda vajagi on.  Mina siiski tahtsin. Pean ütlema, et välimuse poolest meedlivad mulle need vanemat tüüpi kapi alla paigaldatavad õhupuhastid kõige rohkem, vot sellised. Meie väike köök ei vaja ka meeletut võimsust, nii et need vähemvõimsad ja vaiksemad mudelid tundusid ka mõistlikud. Aga tehnilisi näitajaid uurides jäi mulle silma ka üks uuem Elica Joy Blix mudel, mis tundus siiski mõttetult kallis. Ja sinnapaika mu uurimistöö jäi, tegelesime ehituslike asjadega vahepeal. Teadsin vaid, et kindlasti ei taha nö püramiidikujulist, mis on tolmu ladestumise osas tüütu. Siis aga sai köök järsku valmis ja oli aeg plaatija kutsuda - ning õhupuhasti tuli ära otsustada. Võtsin siis oma vanad bookmarkid lahti ja avastasin, et selle mudeli saalinäidist müüdi parajasti reaalselt poole odavamalt vaid paari kilomeetri kaugusel poes... Sellise allahindlusega tundus see variant juba täitsa okei ning lasin kohe sealkandis olnud sõpradel selle saalinäidise olukorra üle vaadata. Täitsa normaalne oli. Selle peale ostsin netist ära ja ei vaevanud oma pead selle teemaga rohkem 😎 Kindlasti oleks ka natuke soodsamalt normaalse asja saanud, lisaks pooldan ma tegelikult mehhaanilisi nuppe (tunduvad töökindlamad ja mugavamad kui elektroonilised), aga tundsin, et ei jaksa enam rohkem googeldada ja see allahindlus oli liiga õigel hetkel. Jälle pika remondi võlud, ostmise ajastamisega saab palju võita.

Köögikapid panin jällegi paika meie vajaduste järgi. Vaatasime kriitiliselt üle oma köögivarustuse ning andsime teisele (/kolmandale/neljandale) ringile ära sõprade-sugulaste "pärandusi", mida tegelikult ei kasuta. Kuna tahtsin kapipinnad jätta võimalikult vabaks, planeerisin mikrolaineahju kappi sisse ning määrasin kohe ära ka väljasolevate pisiseadmete (kohvimasin, veeketja) asukohad. Pistikupesad vedasime köögis paika juba vastavalt asjade asukohale. Mõtlesin sisuliselt iga meie köögis oleva asja tulevase asukoha ära, mõõtsin esemete kõrgusi jne. Aga kappidest siis ka pikemalt juba järgmine kord, nende ehitamise loo juures. Tehnikal ja ruumiplaneeringul peaks ring peal olema - aega võttis, aga asja sai!

Mööbel: erimõõdus riidekapi ise tegemine

Nagu öeldud, teeme suure osa mööblist ise. Kui voodi, öökapid ja jalutsikirst said juba enne korteriostu tehtud, siis riidekapp ootas oma aega. Kui varem olime mööblit teinud männist, siis seekord otsustasime proovida kaske. Eelkõige oli see soov kööbimööbli osas, mis saab palju kulumist, aga võtsime ühtlasi kaske ka riidekapi jaoks. Mööblitegemiseks said valitud pika lamelliga kase liimpuitkilbid tavapärase 18 mm paksusega. Ja kappide tagaseina jaoks kasevineer, lõpuks läks äkki 6,5 mm paksune, vist oli mingi variant laost otsas parajasti.

Ehk siis ikka selline lihtne DIY mööblitegemise projekt. Nii profid me veel pole, et tislermaterjalist asju teha. Tööriistad, mida sedasi ise mööbli tegemiseks vaja läheb, on suht primitiivsed: tikksaag, mõõdulint ja pliiats. Vapramad võivad ka tavalise saega proovida, aga sinna läheb jõudu ja higi, kujutage ette kahemeetrise riidekapi seina pikikiudu saagimist... Akutrell või muu trell (+ kruvid) on ka sügavalt soovituslik, aga kui ikka väga tahta, saab ka haamri ja naeltega. Liivapaber. Kena oleks ka taldlihvija vms, millega seda liivapaberit mugavalt rakendada, aga siin saab küll ilma ka hakkama.  Aeg-ajalt võivad ära kuluda peitel hingede uuristamiseks, kruvikeeraja käepidemete kinnitamiseks ning tavaline saag asjade jaoks, mis on tikksae jaoks liiga paksud.

Selline reaalne tööriistapark ongi minu peas ainult tikksaag ja (aku)trell. Kui odavamat otsa otsida, võib need kaks kokku 100 euroga kätte saada. Hmm, andis ka mõtte: hea kingitus koolilõpetajale on akutrell. Miks mitte? Kõlab nagu iga oma elu alustaja reaalne vajadus, kasvõi IKEA kokkupanemiseks. Ja palju praktilisem kui teise inimese valitud lõhnaõli vms. Igatahes, kaldun teemast kõrvale. Tööriistu nagu trell ja tikksaag saab reeglina ka vajadusel kelleltki laenata. Tikksae terad ja trelli otsikud võivad pikema töö peale vahetust vajada, aga pole kallid. Üks korralik mõõdulint, eelistatult ehitusmõõdulint, üks peitel ja veidi liivapaberit ei ole just üüratu poenimekiri. Seega on võimalik sellist tööd teha suht madalate kuludega.

Toa plaan,
riidekapp üleval paremal

Ise mööbli tegemine algab muidugi ideest ja joonisest. Riidekapi tegemise põhiline kriteerium oli meil see, et ta oleks ebanormaalselt "õhuke" ehk väikse sügavusega Selle põhjus oli ruumiplaneeringus: kõige parem koht riidekapi paigutamiseks oli toa ukse kõrvale, aga seal oli vaid 36 cm ruumi! Nimelt ahju kõrvale ei oleks riidekappi laiuse mõttes kuidagi panna saanud ning oma töölauda ma ka ukse ette ega ka seljaga ukse poole panna ei tahtnud. Tegelikult ma ei näinud selles väikse sügavusega riidekapis mingit probleemi ega näe siiani. Enamusi asju riidekapis  lihtsalt ei hoia kahes hunnikus - esimene ja tagumine - vaid ühekaupa, mis ongi mugavam, siis pole ka soovi riiulite asemel sahtleid teha.

Isetehtud riidekapi joonis

Riidekapi planeerimist alustasin meie vajaduste väljaselgitamisest. See tähendas kõigi riiete inventuuri, nende riiulikaupa rühmitamist ja kokkuvolditud hunnikute mõõtmist 😂 Ma ei liialda paraku. Ma arvan, et see on mingi autismi erivorm. Aga igatahes, me ei ole kumbi need inimesed, kes selle väljendamiseks, et mingi asi on kena, selle ära peaks ostma ja seega on meie riiete hulk kodus suhtelisest konstantne - uus ostetakse siis, kui vana katki läheb. Seega kuigi üksikud esemed vahel vahetuvad, siis ilmselt minu T-särgi hunniku kõrgus või riputamist vajavate kleitide arv drastiliselt küll ei muutu. Mõõtmisi tegin ka selleks, et kuna eri asju on erimoodi mugavam voltida jne, siis lihtsalt huupi riiuli laiuse valides ja ühtlased kõrgused pannes võid olla lollis olukorras, kus üks kampsun nõuab eraldi riiulit sest ta ei mahu teiste peale vms. Tuli välja, et meil on asju suhteliselt vähe ja ruudulisel paberil "kastikeste" st riiulite kohti vahetades jõudsin kähku selleni, et mina saan ühe kitsama püstaku, mees saab ühe laiema püstaku ning mingi varia ruumi teen endale riputuspuu alla. Kuna kapp sai üle ootust väike, joonistasin kõige ülesse ka ühe suurema "vaba" riiuli rivi juurde, kuigi olin kummalegi juba ühe "vaba" riiuli lisanud. Kapp jäi umbes toaukse kõrgune. Lisaks vähendasime selle lükkega ka oma saagimist, ümardasime seina mõõdud suuremaks nii, et osad plaadid saaks vastavat pidi saagimata jätta. Ahjaa, ja riiete riputamise toru on meil tavalisest teistpidi, st tagant ette mitte vasakult paremale. Selline asi on teleskoop-toruga olemas nt Ikea Komplemet sarjas, aga lihtsalt teistpidise pulga tegemine ei ole ka ise raske, näiteks L-kujuline, mis kinnitub tagaseina ja eest lakke. Niipidise lahenduse kasutamise põhjus oli ikka seesama kapi väike sügavus, nimelt ei mahuks suuremad riidepuud tavapärast pidi kappi lihtsalt ära.

DIY riidekapp: raam

Riidekapi valmistamist alustasime põhja, "katuse", külgede ja kahe pika vaheseina välja lõikamisest. Uksed planeerisime küljetükkide peale (st küljed ja vaheseinad selle võrra kitsamad) ning põhja ja katuse vahele (uksed tulevad seega vaheseintega sama kõrged, mitte rohkem). See on selline üpris klassikaline lahendus, kuigi kui muretseda uste viltususe nähtavale jäämise pärast, siis võib parem planeerida uksed ka põhja ja katuse tükkide ette. Igatahes, siis lasime need plaadid kõik õigesse kohta põhja ja katuse külge kinni. Labaselt lihtsalt kruvi sisse lastes: ühest plaadist risti läbi ja teise pikuti sisse. Siis lisasime põhja alla põhja raami. See tõstab kapi maast kõrgemale, et kapiustest allpool oleks ka ruumi - on kapi jalgade eest. Selleks tegime 45x45 mm väiksest höövelprussist ristküliku kujulise aluse. Esimese ja tagumise prussi panime sisuliselt täispikkuses kapi vasakust servast paremani ja külgmised nende vahele. Jätsime igas suunas vaid väikse varu, et see alus/jalg oleks veidike plaadi äärest seespool. Sellega oli riidekapi raam koos.

DIY riidekapp: skelett

Teisena paigaldasime riiulid. Need kõik tuli mõõdus välja lõigata, lihvida (esiservad lihvisin veel veidi ümaramaks) ja mina otsustasin ka õlivahaga katta. Sedakorda poolmatiga, Osmo 3065. See ei ole riidekapi puhul ilmselt oluline, millega sa selle täpselt viimistled, aga selge on see, et riiuleid on lihtsam viimistleda enne paigaldamist. Seejärel, kuni õlivaha kuivas ja päev polnud veel õhtus, lihvisin juba raami koos olles üle ka siseseinad. Enne ei viitsinud, aga nüüd oli hea mugav ja aega nagunii oodata. Ja kandsin neile ka õlivaha peale. Järgmine hommik käisin õlivahatatud pinnad õrnalt terasvillaga üle, et saada täiesti siledaks. Ja siis paigaldasime riiulid ära, samamoodi lihtsalt kruvidega läbi külgede. Ei hakanud isegi välisseinas punnidega ega nurkadega toimetama. Oluline on sealjuures jälgida, et eri "püstakute" riiulid ei oleks liiga lähestikku, muidu on see kruvi laskmine üpris võimatu. Mina oma ülemisi riiuleid lisades selle peale ei mõelnud (joonisel ühe sirge joonena) ja siis me natuke mängisime ringi. All paremal nurgas oli siis üks püstine väike eraldaja ka lasta, selle tegime samamoodi - läbi põhja ja läbi pealpoolse plaadi kruvidega.

Liistunaelu soovitan valida hoolega

Siis naelutasime peenikeste liistunaeltega taha kinni vineeri (läks kõigile seintele lihtsalt peale, põhjaraami taha mitte). Soovitan liistunaelte osas võtta mitu varianti: ühed olid väga pehmed ja läksid lihtsalt kõveraks, teised olid jällegi purunemisohtlikud. Ja lõpetuseks ette uksed. Mõõtsime ja lõikasime uksed, tõime hinged. Valisime vaikselt sulguvad hinged, nende jaoks oli vaja uste sisse ümmargused süvendid uuristada. Selleks hankisime õige suurusega freesi, mis meie akutrelli ette sobis, lasime sellega ringjoone ette ja toksisime peitliga seest piisavalt sügavale tühjaks. Seejärel tuli saada uksed ilusasti ette, sellega oli natuke sehkendamist nagu ikka. No stiilis, et üks plaat on natuke ühtpidi paindes, teine plaat on natuke teistpidi viltu, põrand on natuke kolmandatpidi loodist väljas jne.

Seekord ma kandsin ustele viimistluse ka peale alles siis, kui need juba kapil ees olid. Valisin valge õlivaha, mida plaanin ka köögkappide juures kasutada (Osmo 3188) ja panin seda ainult ühe kihi, isegi läbipaistvat ei pannud peale. Riidekapp ju suurt kulumist ei saa ja mulle see läbikumav toon väga meeldis. Pärast kuivamist lisasime käepidemed, nende kruvidele lasime väikse puuriga augu ette, et jumala eest katki ei lööks midagi. Kapi küljed tahtsin teha tumeda pruuniga, aga pidin selle viimase vahatamisega ootama, kuni olin oma kirjutuslaua kätte saanud ja selle värv teada oli. Siis valisin tooni välja, silmalt arvasin, et vaja oli midagi pähklist/konjakist veidi tulmedamat, aga mitte päris antiiktamme. Võtsin seekord Osmo õlivaha 3073 terra, arvestusega, et kask on seal all ju hele. See toon jäi küll lauast toonikese tumedam, on teine üpris lähedal antiiktammele, aga väga kena toon. Kirjutuslauda ma selle pärast  tumedamaks ei tee, mõte oli pigem selles, et toonid kokku sobiksid. Korra ma tegelikult juba mõtlesin, et ei hakkagi kirjutuslauda üldse värskendama, et on vanana ka armas (kirjutuslaud on 1930ndatest, hetkel ainuke eestiaegne mööbliese magamistoas). Aga siis tõi lahke mees mulle õhtul kannu kummeliteed töötegemise kõrvale ja nüüd on mu laua peal kaks ringikest. Seega tuleb ikkagi ära õlivahatada, misiganes õli või peits siin peal on, ei ole järelikult paraku kuigi suure kasutuskindlusega 😐

Riidekapi viimane õlivaha kiht kuivamas
(Osmo 3073 terra, vastu valgust tundub tegelikust tumedam)

Remondiblogi: ahju värvimine kolme eri värviga

Ahi, nagu see korteris enne meid oli:
roosa värviga kaetud ja natuke väsinud

Nagu mainitud, jätsime vana ahju korterisse alles. Kasutama me seda suuresti ei hakka, kuna uueks talveks paneme keskkütte sisse - meil on majal enda pelletikatel, millega meie nii sooja vee kui kütte osas liitume. Varem oli soe vesi elektriboileriga ja küte korteri ühes otsas selle ahjuga ning vannitoas ja teises otsas elektriradikatega. Töötavat ahju välja lammutada tundus mulle siiski, nagu liiga palju mõttetut tööd, kunagi võib ahju tagavaravariandina vaja minna nagunii. Liiatigi teeb puhtalt ahju olemasolu korteri natuke hubasemaks ning ma plaanin kööki ka pisikest puupliiti (kaminpliiti), mille jaoks tuleks nagunii vähemalt lõõr alles jätta. Tõsi, korra ikka käis peast läbi, et kööki saaks hea jupi ruumi juurde, kui ahi maha lammutada, aga samas ei oleks see kasutatavat ruumi ikkagi juurde andnud, kuna on otse ukse kõrval kitsas nurgas.

Ahi oli enne meid roosa värviga üle värvitud, selle all tundus ka teine varajasem värvikiht olevat. Veidi aega kaalusin ahjult värvi eemaldamist, aga see tundus olevat üpris keeruline töö + arvatavalt seal all olev oranž lihtpott oli ka üks üleliigne värvitoon toas visuaalselt juures. Ja noh, selle värvieemaldamise jutu peale vaadati mind ka üpris mõrvarlikult, olime just põrandalt värvieemaldamise lõpetanud. Nii et meie ei läinud värvi eemaldamise teed paraku.

Värvitud oli üpris lohakalt (ma kahtlustan ka selles värvikihis
samu inimesi kes köögiukse maha võtsid ja kipsi seina panid)

Aga julgustan kõiki, kel soov, ahjult värvi eemaldamist proovima. Pärast seda, kui endal ammu muud lollused tehtud, leidsin mitmeid häid soovitusi selle värvieemaldamise lihtsamaks tegemiseks. Esimene on aga anti-soovitus: ära eemalda ahjult värvi kuumapuhuriga ega speedheateriga. Kivi akumuleerib endasse sooja, soojaõhupuhuriga teed pea asjatult tööd ja tulemuseks on kinni "põlenud" värvikihid. Müüakse mitmeid värvieemaldajaid, millest mõnest võib isegi kasu olla, aga savipotikividel on komme "imendada" ja seega, kallist värvieemaldit kulub väga palju ning enne katsetamist ei julge ühegi kohta pakkuda, et tegelikult töötaks. Küll aga on olemas väga kodukootud maiguga lahendus, mis üllatavalt kombel ka veneaegseid õlivärvikihte kergesti eemaldama peaks. Selle kirjutab ka Hansumardi blogi. 
 Ahjult värvi eeemaldamiseks on kõige parem lubja-rohelise seebi segu. Nii 50-50 peaks täitsa okei olema. Kõige parema tulemuse saab võimalikult aktiivse valmis lubjapastaga (nt Saaremaa Lubi versioon) ja rohelise seebi geeli kujul leidmisel. Poes kipub ta olema pigem lahjendatuna. Tekib väga leeliseline lahus, mille eest tuleb ennast paksude kummikinnastega korralikult kaitsta, aga võtab tolmuvabalt ja naabritele gaasikambrit korraldamata värvi maha! Mis veel teha jääb, saab teha mehhaaniliselt mõne lihvija või relakaga.

Ahi pärast halli(???)
ahjuvärviga ületegemist

Mina aga otsustasin siiski ahju üle värvida. Mõtlesin, et kui seinad tulevad helehallid, võiks ahi tulla ilus "keskmine" hall. Järgmine kord ehituspoes käies leidsin spetsiaalsed ahjuvärvid riiulilt ja näidisnupukese hall toon oli väga ilus ja üldse mitte meeletult läikiv. Mõeldud - tehtud. Tõin kaks purgikest koju ja võõpasin ahju halli ahjuvärviga üle, kõigepealt magamistoa poolt. Ja no väga ei teadnudki, mida tulemusest arvata. Esimene mure, mis ikka tõesti silma jäi, oli see, et see toon oli rohkem roheline kui hall. Lootsin, et ehk kuivab halliks. Ei kuivanud. Jäi jumalast roheline. Ja üpris läikiv. Iseenesest üldse mitte kole, mulle mõnes mõttes see õrnalt rohekas toon täitsa meeldis. Ja mõtlesin, et äkki on asi ka selles, et kõrval on punakasbeeži mustriga tapeet (magamisoas), et äkki köögi pool tundub hallim, kus seda kõrval pole. Värvisin ahju köögi poolt ka ahjuvärviga üle. Jäi täpselt sama roheline. Ja siis ma natuke frustreerusin. Poe näidis oli olnud nii kena, valguse vahe kindlasti ka mõjutab, aga tõesti, nagu teine värv oleks. Ja kuigi see roheline iseenesest pole halb, siis ma paraku lihtsalt ei taha meie kööki seda värvi... Selle kõrval tundusid ka köögiseinad veel rohkem sinakad-lillakad kui enne.

Lasin asjadel natuke settida. Mõtlesin, et üldilmele aitavad ju veel kaasa uued tahmatopsid ning lisaks plaanisin siibri ja ahjuukse kuidagi korda teha. Siibri lasin sirgelt taldlihvijaga tahmast ja vanast värvist puhtaks (jah, keegi oli siibri ahju sees oleva osa ära värvinud), tahma lendas meeletult, aga tulemus oli väga ilus. Aga ahjuukse pealt tegi puhastamise-lihvimise katse tegi rohkem kahju kui kasu. Tulemus ähvardas jääda laiguline ja töö ei edenenud. Sattusin kuidagi googeldades kellegi blogisse, kes värvis ahjuukse ja siibri kuumakindla spreivärviga üle. Mõeldud - tehtud. Ostsin kohalikust supermarketist kuumakindla värvi. Öeldi, et kuumakindlatel tuleb täpseid numbreid ka vaadata, mitmed on liiga madalatele temperatuuridele, ilmselt autoosade juurde mõeldud. Mina sain kuni 800 kraadi jaoks ja koju jõudes lasin siibri mõlemalt poolt üle (natuke niuks, mulle meeldis värvivabana ka, aga nagunii läheb uuesti tahmaseks ja olgu uksega ühtemoodi). Ja siis läksin kööki, teipisin ukse ümbruse kinni ja spreitasin ust üle. Eee... soe soovitus. KUI sa peaks tahtma midagi spreivärvida, siis tee seda ENNE, kui sa oled seinad ja põranda ära viimistlenud... Ma küll katsin osa põrandast kinni, aga see must tolm oli kõikjal. Ja ma nii kartsin, et ma ei saagi seda maha. Õnneks õlivaha järjekordselt õigustas ennast! Ja see vahaga seinavärv suuresti ka. Küll aga selgus mure, et see värv jääbki pudisema. Nimelt tulnuks toda kuumakindalt spreivärvi lõplikuks kinnistamiseks kuumutada, oli äkki ca 200 kraadini. Noh, me kütsime ahju küll, aga ei uks ega siiber ju tegelikult 200 kraadi pinnatemperatuuri kätte ei saa. Ja siis mõnda aega ta ajas puru ja veidi ajab siiani. Ütleme nii, et uuesti ahjuga möllates leiaksin värvimise asemel ikkagi mingi muu viisi, mis ei jääks hõbedase ja musta kirju lihvimisest. Aga hetkel las ta olla.

Kuna see roheline värv ahjul mind ikkagi häiris, siis ma vahel googeldasin natuke ahju värvimisega seonduvat. Lõpuks leidsin, et kiidetakse mingit uut ahju ja soojamüüri värvi Tikkurila Muuri, mida saab värvikaardi järgi toonida lasta ja puha. Kuna mida aeg edasi, seda rohkem kurb ma selle rohelise pärast olin, siis tegin lõpuks ükspäev õiges linnaotsas olles impulssostu ja hankisin kaks purki seda Tikkkurila Muuri värvi. Kui varem oli mõeldud seinad helehallid ja ahi tumedam hall, siis kuna seinad olid algsest plaanist tulemadamad, otsustasin ahju teha algsest plaanist heledama. Lisaks olin ma kõigi nende värvi-ebaõnnestumiste poolt ära hirmutatud ja mõtlesin, et kui see hall ka peaks otsustama olla sinine, lilla või roheline, siis vähemalt heledama tooni puhul ehk on see lisandtoon vähem intensiivne. Mul on küll uue arvuti ekraan kalibreerimata, aga ma juba nägin ka sellel väljavalitud heledal G497 tikkurila toonil ohtlikku rohelist kuma kui silmi kissitasin 😬

Värvipurgid seisid tükk aega kapis ja ootasid, kuni ma tunnen ennast vähem süüdi, et pirtsutan ja uue värvikihi peale tõmban. Ja muud tegemist oli ka üpris palju ja mingi väike blokk oli juba ees selle ahju värvimisega. Aga kui ma siis lõpuks selle töö ühel öösel kell 1 ette võtsin ja katsetasin, kas see üldse jääb vana värvi peale...

Esimesed katsetus-värvitäpid Tikkurila Muuri värviga

KOLM HALLI: vasakul sinakas seina-hall, keskel rohekas
ahjuvärvi-hall ja paremal esimene argilik tõmme
Tikkurila Muuri tooniga G497 Höyry

... siis selgus, et see värv hakkab täitsa hästi sinna peale NING EI OLE ROHELINE. Ega sinine. Ega lilla. Ega viis tooni arvatust tumedam. Vaid ta reaalselt ongi mega-hele-hall nagu väidetud. Mul oli seljataga üpris raske ja halva tujuga päev, aga selle värvimise peale üksi kell 1 öösel köögis venis mu suu kõrvuni!

Värv oli mega mõnus ja töö edenes siledal küljel kiiresti. Esimene kiht jättis veel rohelist veidi läbikumama, lisaks on öösel lambivalgel värvimine nagunii halb mõte, raske on aru saada, mida sa näed. Igatahes panin igaks-juhuks teise kihi ka, ei oodanud midagi, vaid jätkasin kohe siis kui esimene ring peal. See muidugi võttis aega. Ahjusuu poolse külje värvimine on tehnika osas üpris tüütu tegevus - siibri ja tuhatopsid saab välja võtta ilusti, aga ahjuust ju eest ära ei võta. Ja sellel on veel hinged. Ja hingedest seinani on täpselt 5mm liiga vähe maad, et pisike rull sinna ära mahuks. Nii et ära kulusid nii suur rull, väike rull kui ka pintsel. Ja kõik servad (seina-ahju piir) tuli ka käsitsi pintsliga soperdada, kuna meie maalriteip tõmbas viimasel kasutusel värvi koos pahtliga maha paarist kohast, kui seda eemaldada. Ja siis oli vaja värvida näiteks ahjuukse alumist piiri selili põrandal ja kõik muud rõõmud.

Aga ma olin nii õnnelik! Sest mul oli nüüd värv, mis oli mõnus paks ja kohev, kattis hästi, ei olnud roheline ja ei haisenud nagu keemiatehas. Tõesti, ma kiitsin seda avastust oma peas ikka taevani. Kõige tipuks jäi vähemalt minu rulliga tehes ("see rohelise triibuga Anza rull") värvipind ka kergelt krobeline. Meenutas suisa krohvitud ahju, eriti selle ligivalge tooniga. Ja kuivas täiesti matiks ja triibuvabaks! Ma tahaks kohe fänniklubi teha, mul siiamaani tuju tõuseb sellest rääkides. Kätelt (ja seinalt ja põrandalt) niiske lapiga ilusti maha pestav veel ka jupp aega pärast pealeajamist, igati algajasõbralik. Igatahes väga soojalt soovitan kõigile, see on tõesti hea variant ahju värvimiseks. Ja ükski firma isegi ei maksa mulle selle promo eest 😂

Remondiblogi: köögi seinad fermacelli kipskiudplaadi ja lubipahtliga

Köök, nagu mainitud, oli ilmselt 90ndatel saanud kipsplaadiremondi. Kui me hakkasime lammutama seda ühte seinajuppi, mida me magamistoa poole liigutada tahtsime, siis oli ka kohe näha, et plaadid olid lihtsalt vana krohvi peale pandud. Osalt ehituslik horror, teisalt oli mul päris hea meel, et originaalviimistlus kõik all alles on (+ lisa helitõke jne krohvi näol). Ka meil ei olnud tolleks hetkeks enam plaanis seda ühte seinajuppi sealtpoolt krohvima hakata, vaid otsustasime ehitada uue seina köögi poolt fermacelli kipskiudplaadiga (magamistoa poolt  aga krohvisime) Ütlen ausalt, suur osa sellest otsusest oli lihtlabane uudishimu, et kuidas see materjal siis on ka. Me ikka naerame, et meil on siin õppekorter, et majaehitamise jaoks lemmik vahendid ja meetodid välja valitud saaks.

Seina erinevad ajaloolised kihid: paremal vakstutapeediga kipsplaat,
keskel korduvalt erinevalt värvitud lubikrohv, vasakul krohvimatid.

See käikuminev kipskiudplaat on siis valmistatud kipsi ja tselluloosi massist. Õhukesed, aga rasked(!!) ja tugevad plaadid. Üldjoontes on see kraam tulekindel, löögikindel ning eelkõige niiskuskindel. Neist Fermacelli plaatidest kirjutab oma blogis ka näiteks 1Vambola ja muuhulgas sai neil pandud remondi ajal Fermacelli plaadi jääke välja poriloikudesse jala alla.

Fermacellile annab ka otse peale krohvida kõiki krohve, samas kui kipsplaadiga on suht kahtlane kui pole eriti hea nakkega krohv. Meilgi oli kaalumisel, kas panna viimistluskrohv ka vahele või ainult pahtel. Aga jäime siiski ainult lubipahti peale. Ja no see lubipahtel on ikka väga mõnus kasutada, lisaks lubja ilmselgetele plussidele tänu ph-le, millest on ka varem juba räägitud. 

Ajutine vaade magamistoast kööki,
avast vasakul püstpalk

Parempoolsel pildil on ka näha, miks köögi laiendamine jäi oodatust veidi väiksemaks. Seal keskel olevat puitu võib ka foto pealt talaks pidada, seda see siiski ei ole, lihtsalt püstine laud kuhu rõhtsed kinni lasti. Aga avast vasakul on püstpalk. Ja mingeid kandvaid talasid meie kõigutada ei kavatsenud. Seega lõppes meie köögilaiendussopp sellega ära, muidu oleks mõnikümmend cm rohkem lammutanud (veel natuke edasi tuleb samas seinas ahi, mille ümber tuleks nagunii ka ruumi jätta). Kiire arvutus näitas, et külmik ja pliit mahuvad siiski ära ja veidi ruumi jääb ka nende vahele, pisipisi kapi võimalus sinna vahele oli olemas. Noh, algselt pidi sinna tulema lai kapp, kus potte ja panne ja suuremaid asju hoida. Joonistasin siis köögiplaani ringi ja sain sinna piiisikese sahtliboksi. Tegelikult isegi päris hea lahendus.

Panime magamistoa poolt laudise püsti ja katsime lubikrohviga. Enne köögi poolt fermacelli plaadi paigaldamist oli aga vaja ka mingi heliisolatsioon kahe seina vahele panna. Selle uue seina ühes küljes on nimelt voodi ülemine osa ja teises küljes külmkapp. Ma arvan, et see selgitab asja. Meie ülivaikses naabruskonnas ei ole külmkapiundamisega uinumine küll mingi meeldiv väljavaade.

Heliisolatsioon laudis-krohv seina
ja pealetuleva fermacelli vahel

Heliisolatsiooniks otsisin küll mõnda aega ka spets helitõkkeplaate, aga lõpeasime kõige lihtsama kivivillaga. Kivivill ei ole mingi orgaanika, mis meeldiks seenekestele või tont teab kellele ning  laseb veeaurul liikuda. Seega kuigi kõik autentsuse fännid (mida ma ise ka enamus ajast olen) tahavad mind nüüd risti lüüa, siis noh, ma arvan et kuna see on siiski sisesein, ei tohiks halbu üllatusi tulla. Muidugi avastasin ma liiga hilja, et on olemas ka linavill, mis oleks materjali mõttes võib-olla kohasem olnud. Ja linatakku müüakse ka, vot seda tahaks küll kunagi ära katsetada, ka näiteks täitsa uue maja juures. Aga kõik need tselluvilla puistamised ja muud nö moodsad öko-hipster-vegan-laktoosivaba lahendused tegid mu väga skeptiliseks ja tundusid pigem olevat head äriprojektid. Esiteks need vajuvad ära, teiseks need kuivavad aeglaselt ja kolmandaks ma ei tea, mida arvata selle boriididega töötlemise efektist hallituse jne vastu. Lohutuseks olgu öeldud, et vanas seinas kasutame soojustuse ja heliisolatsioonina pillirooplaati (siseküljel laudise peal) - saab uuesti otse peale krohvida ja vastab kõigile muudele soovidele ka kenasti. Ja mujal me ei lisa seintele midagi. Maja fassaad on soojustatud ja värskendatud, seega välisseinad ei vaja midagi. Pillirooplaat lähebki vaid elutoa trepikoja-poolsesse seina, et meie endi võimalike koosviibimiste lärm naabriteni ei kanduks ning noh, sealpoolset trepikoda kasutavad ka naabrite lapsed aeg-ajalt indiaanlaste mängimiseks.

Keda intrigeerib, siis puitmaja soojustamise teemal leidsin näiteks ühe vana ajalehartikli ja muinsuskaitseameti nõuanded puitmaja soojustamiseks. Aga muidugi pärast seda, kui endal seinad püsti 😏 Puitmajas tõesti ei maksa mingeid lollusi teha, selleks et seeneeosed saaksid hakata puidu pinnal arenema on vaja vaid seda, et veesisaldus puidus tõuseb 18%-ni.

Heliisolatsioon paigas, panime fermacelli plaadid köögi poolt peale. Plaadid on suured ja rasked ning kui sõna "lood" on su majas suhteline mõiste, siis on nende paigaldamine üllatavalt tüütu. Üksinda pole seal midagi teha, ikka kahekesi töö ning minu jõud üksi neid plaadijuppe kuskil õhus hoides paigaldada küll ei võimaldaks. Selles mõttes eelistan ise seda laudis + krohv lahendust, igati lihtne ja loogiline ning mõnus töö ja kuigi kokkuvõttes võtab jupp maad rohkem aega (moodsa krohviga vb ei võtaks), siis protsess oli minu jaoks lõbusam ja kergem. Samas ei ole fermacelli kohta midagi halba öelda, natuke higistamist nende ilusti seinaajamisega on, aga samas saad kohe seinapinna paika ja materjalina on ta väga asjalik.

Uus seinasopistus
Fermacelli kipskiudplaatidega

Köögisopp pärast Fermacelli
kipskiudplaatide lubipahtliga katmist

Kui olime kõik köögi seinad lubipahtliga üle tõmmanud ja siledaks lihvinud (sh ahjulõõr, meie "köögiämbliku" vahekesed ja kõikvõimalikud nurgad...), mis võttis tükk maad kauem kui planeeritud, siis tuli vahepeal kadunud motivatsioon jälle tagasi. Edasi oli värvida lagi ja seinad. Lagi läks tavalise mati laevärviga, selle üle me pikemalt ei mõelnud. Küsimus oli, mis kõrguselt värvivahetus teha. Köögis peegelvõlve ei ole, selle juurdeehitatud madalama kööögilaeindussopistusega koos see ei töötaks ka. Aga tahtsin siiski oma "ülemist valget äärt" seinale jätta. Lõpuks lähtusime selle kõrguse valikul mitte magamistoast, vaid lõõri seinamineku kõrgusest. Nimelt on meil köögi ühes nurgas ahi, mis sinna ka jääb. Et mitte olla olukorras, kus osa lõõri tuleks teha valgeks ja osa seina värvi, jätsime värvide piiri lõõri kõrgema otsa ülemise ääre kõrgusele. Lõõr läheb siis seina värvi olles allapoole ahju ja kogu lõõri taga ülespoole jääv sein on laevalge. Ainuke lihtne ja loogiline lahendus minu arvates. Mujal seinas on piirjoon igal pool ikka samal kõrgusel, jäi vist paar cm magamistoa omast kõrgemale.

Värvinäidised imelikul pimedal pildil

Seinavärviga läks veidi ebalevalt. Teadsin, et tahan hele-hele halli. Ja hea, kui poleks ei soe ega külm, aga et kui valima peab, siis selles väga päikselises ruumis olgu pigem külmem. Ja teadsin, et peaks olema pestav. Ja muud ei teadnudki mitte midagi. Käisime ehituspoes tooninäidiseid vaatamas ja sealt jäid sõelale kolm tooni: F6.05.83, FN.01.85 ja G3.03.84. Lõpuks sai valitud FN.01.85 Kusjuures, on ju üldteada, et värv jääb seinas tumedam kui näidispaberil. Aga ta jääb ikka PALJU tumedam, mitte lihtsalt tumedam. Näidis, mis oli päevavalgel sisuliselt valge (ning näidised omavahel pea eristamatud) jäi palju tumedam ja ka värvi mõttes intensiivsem. Avastasin, et kõige realistlikuma pildi tulemusest jättis üks hästi pimedas tehtud pilt värvinäidistest (kus muidugi tumesinine taust ka ilmselt oma töö tegi). Ehk siis soovitan värvinäidiseid hämaras pildistada, võid hea ennustuse saada 😀 Meie värv jäi - hoolimata sellest, et ta oli kõige heledam toon tavavalikust ning et neil paberitel väljaspool fotot oli suht võimatu vahet teha ning kõik tundusid valged - tumedam kui plaanitud ja tundus võrdluses ka natuke sinakam-lillakam kui plaanitud. Aga kuna see plaaniväline toon oli ootamatult värske, siis me otsustasime selle juurde jäädagi.

Värviks sai valitud Sadolin EasyCare. See on hea pesukindlusega, sisaldab vaha st hülgab mustust ja kuivab naeruväärselt kiiresti. Ei julge öelda, et mingi eriliselt geniaalne valik oleks, aga tundus silma jäänutest kõige asjalikum. Lisaks on ta mati pinnaga, mida ma samuti eelistasin ja mis ei kipu pestava värviga kokku käima. Koridori paneme ilmselt lubi-kaseiinivärvi, mis on ka veidi pestav, aga kööki poleks seda võib-olla julgenud jätta ning kipsplaadi peal tundus ka ebakohasena.

Ongi juba ruumi moodi ruum. Natuke on veel remonditöid teha: liistud paigaldada, aknapõsed värskendada ja see sama sopike pliidi juurest plaatida. Aga hakkab looma! 

Seinavärvimise algus
(toon FN.01.85)

Enimnäidatud sopistuse-nurk
uue värviga

Mööbel: vanade toolide üle värvimine ja pettumus mineraalvärvis

Vahele siis üks mööbli teemaline postitus ka.

Üldiselt jälgime umbes süsteemi, et mööbli valimisel

1. kasutame enda või suguvõsa olemasolevat, 
2. ostame kasutatuna (eriti tore kui fännad vanamööblit), 
3. renoveerime (kui väga üle pea käib siis laseme renoveerida)
4. või teeme ise. 

See kuidagi ise vaikselt kujunes nii ja lõpptulemus on see, et meil on kodus täpselt üks mittepuidust ese - üks mööbliplaadist kummut, mis mulle väga meeldis ja juba varasemast olemas oli. Tegelikult ongi kõik asjad meie juurde ise tulnud, see on üks pika remondi võludest. Ligi aastase perioodi jooksul jõuab kammida läbi väga, VÄGA palju kasutatud mööbli poode, antikvariaate ja veebi kuulutuste kogusid (osta, kuldne börs, soov, facebook jne). Eestis on väga palju pisikesi poekesi, kes mingil määral mööblit müüvad, paljudel on õnneks olemas kodulehed ning kehtib põhimõte, et kes otsib see leiab. Või on see hoopis see Kareva luulerida, et "Kõik, mida vajad, tuleb su juurde ühel või teisel varjatud kujul" Igatahes, kuna ruumiplaanid said paberil ja https://planner5d.com/ abil juba ammu ammu paika pandud, siis oli ka suund päris hästi teada, et millist ja mis suuruse ja värviga mööblit umbes otsida võiks.

Sisustades väiksemapoolset korterit olen ma ka väga saanud kinnitust enda usule, et õiged mõõdud on väga olulised. Kui panna pisikesse tuppa suur mööbel, on see tuba jupp maad väiksem, kui siis, kui teadlikult vajalikest asjadest väiksemad versioonid hankida. Käimisteed lähevad kitsaks, kõik asjad ei mahu ära ja asi tundub ülemöbleeritud. Oleme siin teinud mitmeid ebakonventsionaalseid lahendusi, näiteks alumised köögikapid sügavusega 43 cm ja riidekapp sügavusega 36 cm. Ja no osade jaoks on võib-olla ka 160 cm lai kaheinimesevoodi kitsas valik? Aga neist rohkem edaspidi.

Muuhulgas oli mu mööbliplaanides sees see, et jätaks kööki kasutusele minu vanad toolid (Sõbralt Sõbrale poest ca 10 aastat tagasi ostetud). Tegemist on ilmselt rootsi toolidega, kuigi kindel pole. Need vajasid aga väikest värvikihi värskendust, visuaalne plaan oli üpris selge ja kuigi ma ei olnud veel vana värvikihi alla näinud, siis olin siiski üpris veendunud, et see on see üks koht, kus ma tahan tõesti kasutada värvi, mitte õlitatud puitu vms. Kui ma siis teise ostuga seoses šoppasin lehel, mis müüs muuhulgas ka mineraalvärve, siis ma lõin käega, et proovime siis selle asja ära ja võtsin proovimiseks.

See tahab vist natuke täpsustamist. Ma olen üldiselt seda meelt, et mööbli moodsat tooni värvikesega üle tõmbamine ja sinna roosipiltide või prantsuskeelsete kirjade peale kleepimine võiks ajaloolise väärtusega vanamööbli puhul kohati takistatud olla. Eks see on suuresti filosoofiline küsimus: mis, miks ja kellele on väärtus ja kes mille eest vastutab. Ja kindlasti on see asja põlema panekust ja uue ostmisest parem. Igatahes, ma ei kahtlegi, et seda saab ka ägedalt teha ning isetegemist ja loomingulisust võib täiega soodustada, lihtsalt sada aastat vana tammespooni beebiroosaks võõpamine ei ole tõesti see, eksju. Aga enda nende toolidega ma mõtlesin, et olgu nii, värvitud saavad nad nagunii (olid ka originaalis, toon muidugi erinev), katsetame siis ära, mida internetis nii agressiivselt kiidetakse.

Ja no ma ei tea... minu kogemuse põhjal on see mineraalvärvi jutt küll täielik hype. Esiteks on mineraalvärvi liitrihind praeguse seisuga 48 eurot. Nelikümmendkaheksa. Tavalise mööblivärvi saab kätte nii 10 eurot liiter. Ja kogemus seda hinda kuidagi ei õigustanud. Mingist erilisest isetasanduvusest rääkida ei saa, pigem vastupidi, teised kogemused on mul vähem pintslitriibused. Ammugi ei tasu siis loota ebatasasuste kaotamist, seega vana pind tuleks sileda tulemuse saamiseks siiski tavapäraselt kuumapuhuriga ja/või lihvimisega vanast värvist puhastada ja üle lihvida jne, ühe tooliga sai seda tehtud ka (tahtsin juba näha, mis seal all on!). Mingist suurepärasest katvusest aga ka rääkida ei saa, ma ei saanud väiksema purgiga isegi üht väikest tooli kaetud (ja sealjuures ka toolidel, mille puhul ma vana värvi ei eemaldanud ja värvisin mustaksvõõbatud tooli üle uue musta värviga...). Ei olnud see värvimine ka kuidagi kiirem ega mugavam kui muu värviga. Teisalt, seda tuleb siiski öelda, et pind jääb tõesti vägagi matt ning värvilõhna on üpris vähe. Aga kokkuvõttes tundub siiski, et nelja-viiekordset hinnavahet see kuidagi ei õigusta ja mineraalvärvi erilisus läheb pigem sinna agressivse turunduse maailma.

Toolid jäävad praegu värvivarude täiendamist ja teist kihti ootama, tõsine kiusatus oli teiseks kihiks midagi muud panna, aga ilmselt annan siiski sellele asjale taas võimaluse. Loodan, et pikas plaanis see lubatud hea vastupidavus ehk vähemalt toimib!

Kokkuvõttes: vali mööbel vastavalt toa suurusele ja värv vastavalt purgi infole, mitte sotsiaalmeediale 😏

Remondiblogi: uus laagidel laudpõrand kööki

Laudpõrandad, tuleb välja, on mingi arhailine asi. Nimelt, kui magamistoas sai vana põrand taastatud ja elutoas ootab samuti eestiaegse põranda lihvimine ees, siis kööki põranda saamine oli oodatust keerulisem. Köögis on keegi kunagi remonti teinud ja muuhulgas oli ta pannud maha osb plaadid ja vana põranda üles kiskunud. Ma küll hästi ei saa aru, miks, sest soojustanud vms ta selle põrandavahetusega ei olnud. Aga ju oleks põrand liiga palju tõusnud. Samas, mille suhtes? Ma kahtlustan köögiukse ära lammutamises sama remontijat. 😏

"Laagid" ehk allesjäetud üksikud
vanad põrandalauad. 

Igatahes, köögis vana põrandat pole. Paraku, köögis ei ole isegi mitte eriti laage. See osb plaat seisis õhul, armastusel ja paaril üksikul laagidena kasutuselevõetud vanal põrandalaual. Ja neid pidime ka hirmuga taga otsima, päris arvestatavate vahedega olid.Tegelikku laagi on vist ainult üks keset tuba ja loodetavasti ka üks seina ääres (risti nende laudadega)...

Mis siis ikka, pärast väikest kõpitsemist tundusid need imelaagid siiski sisuliselt kasutatavad (hämmastavalt loodis!). Üle jäi vaid korralikud lehtpuulauad osta ja uus laudpõrand maha panna. Ainult et... see ei ole võimalik tuleb välja. Kui okaspuust täitsa tehakse korralikku põrandalauda, siis tammest, kasest ja saarest saad ainult parketikesi osta. Või neid õhukesi "ilulaudu", mida ükski müüja ei luba laagidele panna, vaid mis on mõeldud aluspõrandale liimimiseks.
Ma ei olnud üldse valmis selleks, et nii lihtne asi nii ilmvõimatu on. Aga järele mõeldes, siis ilmselt eestis keegi ei tooda neid (pole piisavalt sobivat puitu äkki) ning nii mikroskoopilise nõudluse juures (eestlased ikka armastavad oma laminaati) ei ole lihtsalt keegi midagi importima hakanud. Ühe edasimüüja tegelikult leidsin, kes nn lossilauda müüs. See ajas mind muigama, eino see on köök, mitte loss, ma lihtsalt tahan lauda, mida laudpõrandas kasutada saaks! Aga igatahes seal tuli ka välja, et enam seda ei saa (samas vaatan, et kodulehel on siiani alles, hmh).

Ma arvan, et ma otsisin terve interneti risti ja põiki läbi. Kõigepealt eesti keeles kõik saekaatrikesed ja ehituspoed ja kõik mida ma googlega teha suutsin. Siis natukene läti keeles. Ja siis lõpuks juba vihaselt inglise keeles, sest Lääne-Euroopas nad ometi kasutavad uut lehtpuupõrandat ka, aga transpordikulud olid siiski oodatult ulmelised.

Vaikselt hakkas kohale jõudma, et nüüd on kaks võimalust. Me kas paneme sinna uuesti osb plaadi, millele liimime need ilulauad (oeh...) või ma võtan kuskilt korraliku paksu ja laia kuuselaua (mõni 40mm paks ja nii 15-20 cm lai oli täitsa müügis, päris kenasid variante ja pakkujaid oli mitmeid). Kaldusin väga selgelt selle kuuse poole. Mu soov lehtpuu järgi tuli eelkõige sellest, et tahtsin kööki kõvemat põrandat. Teate küll, kukkuvad kahvlid ja noad ja ülielevil lemmikloomad ja pidev toolidega kraapimine jne. Ja teisalt oli tumedaks toonitud tammepõrand ka lihtsalt sisekujunduse osas ahvatlev mõte, köögi tööpind peaks ka tammest tulema. Aga eelkõige ma tahan siiski laudpõrandat, mis on laudpõrand.

Aga just siis, kui tundus, et internett on otsa saanud, leidsin ma järsku ühe Okidoki või Kuldse Börsi kuulutuse! Tundus, et keegi müüs enda ehitamise jääke vms, oli kahes eri mõõdus lauda ja suht suvalised kogused. Vot ma nüüd peast enam ei mäleta, aga oli vist 32 mm paks ja ca 16 cm lai kasest põrandalaud. Oi sellised pika otsimise peale lõpuks saadud leiud teevad mind õnnelikuks!

Kasest põrandalauad 32 mm!

Kase muster

Saime kärmelt kätte ja kärmelt maha. Aga no kase saagimine on ikka HOOPIS midagi muud kui männi saagmine. Võttis kohe imestama, kui palju tihkem see puit on, loodame et on siis kahjustuste osas ka. Ja põrandalaua pikkusega ka vedas. Kuna meil oli köök 3m pikk, siis oleks 2.80 laudadest põranda panemine parajalt nõme olnud. Need lauad olid õnneks umbes 3.10, töötas ideaalselt. Natuke pidime nuputama mõne jõnksu juures saagmiskohtade valikuga, aga üldjoontes on laudpõranda paigaldamine üpris lihtsakoeline töö. Ja minusugusele friigile väga meeldis valida, milline laud kuhu, et mustrid ikka hästi jääks. Magamistoas ma kaalusin ka lihvimise ajal igale lauale nime andmist. 😄

Uue laudpõranda paigaldamine "laagidele",
45 kraadi all kruvid(/naelad) punnist läbi ja uus laud otsa

Kasest põrand

Edasi jäi viimistluse valik. Õigemini, viimistluse tooni valik. Magamistoa kogemuse põhjal olin ma juba õlivaha kasuks otsustanud. Kuna mul oli eri projektidest juba eri tooni õlivaha jääke ning pisitestreid müüakse ka  poes (tuleb küsida, väljas ei ole, aga osad poed müüvad lausa netipoes ka), siis otsustasin teha paar proovitükki ja kõiki tuttavaid kiusata sellega, et nende eelistusi küsida.

Osmo õlivaha põrandale: testimine kasel

Osmo õlivahad valge 3111, konjak 3143, antiiktamm 3168 (puit: kask)

Proovitükid kõrvuti koos värvimata kaselauaga

Minu kõigelemmikum oli antiiktamm ja mehe kõigelemmikum oli konjak, seega loomulikult me lõpetasime valge põrandaga 😂 Asi nimelt alljärgnevas kirjakohas:

 

Heleduse / tumeduse vahe
vastavalt  õlivaha
ärapühkimisele, toonidega
konjak ja antiiktamm

Seega, ma sain lõpuks aru, et heledad lemmikloomakarvad tumedal köögipõrandal on suhteliselt... halb. Teiseks saime vahepeal rohkem paika köögimööbli mõtted. Kuna alumised kapid tulevad musta värvi, siis tume põrand teeks koos sellega juba ruumi üpris väikseks ja pimedaks. Ja kolmandaks oli mul tekkinud mingi vältimatu paralleel vanade hallikasvalgeks võõbatud taluköökidega.

Etteruttavalt olgu öeldud, et kuna see ilus antiiktamme tooni Osmo jäi mul kripeldama, siis kasutame seda tulevikus esikukapi juures. Konjaki tooniga said üle tehtud vanad lävepakud.

Katsetasin ka tooni tumeduse vähendamist sellega, et pühin üleliigse ehk mitte-kähku-sisseimendunud õlivaha peagi maha. Töötas tooni mõttes hästi, aga põrandatel ma ei julgeks kasutada - kahtlustan, et tõmbad ju eelkõige vaha maha.

Osmo õlivaha kandsin jällegi põrandale rulliga, seekord mitte Osmo enda rulliga, sest see ajas magamistoa põranda juures karvu, vaid ühe ehituspoe omaga. Mul on seal paar lemmikut kujunenud, üks hästi õhuke mikrofiibrikas ja üks õhemapoolne "rohelise triibuga" rull.

Esimene kiht läks siis valge õlivahaga Osmo 3111 ja teine kiht sinna peale oli Osmo 3040 (seda nad ise käsivad valgele teiseks kihiks panna). Peale kanda oli toonitud õlivaha natuke keerulisem kui läbipaistvat ning arvestama peab, et kõik oksakohad ja pinna ebatasasused tulevad esile. Mulle see üldse silma ei jäänud, aga mõnda sõpra häiris proovitükkide juures, vaata nt seda oksakohta antiiktammega. Vahatamise lõpetades kardetud laigulisust aga ei tulnud ning põrand jäi igati mõnna. Aga jala all on ta teistmoodi kui magamistoa oma, ma kahtlustan, et tänu värvipigmendile on natuke tuntavam kiht peal kui teise toa omal. Et läbipaistva õlivahaga ei saa jala all arugi, et üldse midagi puidule peale pandud on, aga köögipõrandal ikka saab. Samas värviga võrreldes ei ole üldse ei külm ega libe, et mitte seda ei tahtnud öelda. Tegelikult võib see vahe ka hoopis puidust tulla, nii puidu liigist kui viimase lihvi peeniksusest (me seda kaske ise ei lihvinudki, jätsime nagu tuli, aga ma ei tea, kui peenena ta tuli).

Õlivaha pealekandmine põrandale, rulliga.

Avastasin, et mul polegi valmis põrandast ilusat pilti, aga midagi saab siit aru:

Õlivaha esimene kiht on peal:
Osmo 3111

Kaks kihti õlivaha peal:
Osmo 3111 ja Osmo 3040

Loo moraal on jälle see, et kõik on võimalik, kui sa oled piisavalt jäärapäine 😁

Remondiblogi: lubikrohv, lubipahtel ja tapeet magamistoas

Jätkame magamistoa remonti. Kui mul juba enne oli plaan seinad lubkrohviga krohvida, siis kui veel naabrimees mainis, et tal kunagi renoveerimismehed kinnitasid, et meie maja vana eestiaegne krohv on ka lubikrohv, siis oli asi kindel. Ma nimelt ei julgenud 100a vanale krohvile peale vaadates mitte öelda, mis ta täpsemalt on - krohv küll, aga pole valge ega punane, seega võta kinni 😀 Amatöör selline.

Lubkrohvi kohta leiab infot nii Muinsuskaitseametilt kui ka Antiigiveebist, aga minu põhjused olid väga lihtsad:

• lubikrohvil on kõrge PH - see ei meeldi keskkonnana ei hallitusseentele, bakteritele ega näljastele närilistele
• lubikrohv on hingav, vajadusel kogub niiskuse endasse ja vajadusel vabastab niiskust - puitmajas, eriti vanas puitmajas ülioluline
• vastupidav - UV-kiirgusele, külmale, veele - ega ilmaasjata vanu kivimaju reeglina just lubjaga üle ei tõmmatud
• väidetavalt olla ka antistaatiline, mis tolmu jms osas aitama peaks, aga selle väite teaduslikkust ma kinnitada ei julge

Ja foobikutele infoks, et lubikrohvi saab kasutada igal pool, see ei määra elamise stiili. Võib teha sellise viimistluse, et on nagu suvaline uusarendus, saab teha ka eriti looduslähedase hipikodu, kärab nii skandinaaviapärasesse kui lõunamaisesse. Lühidalt, mul mees nagu natuke alguses oli skeptiline, et miks me ei või lihtsalt TAVALIST krohvi osta. Tjah, kui meil oleks tulnud pähe ühtegi põhjust, miks tavaline krohv parem on, siis võib-olla olekski ostnud. Aga me jäime jänni juba sellega, et misasi üldse tavaline krohv on.

Aga ütlen ausalt, tegime kohe vea ka. Selle remondiga on läinud kuidagi tükati - mingeid asju ma uurin ette mega põhjalikult ja mingite asjadega ma kohe üldse ei tegele. Eks see on see koostegemisega kohanemine. Aga lühidalt, ma olin ju lugenud küll, et ikka mingi armatuursus nt õhuke pilliroomatt pannakse alla. Ja ma olin ju oma väikeste käekestega krohvimatte eemaldanud koos vana krohviga. Aga kui siis mees ükspäev meie magamistoaseina krohvima hakkas, siis ma vist tegin parajasti midagi muud teises toas ja kui ma ka korra ebalevalt selle kohta midagi piiksatasin, siis igatahes väga ei süvenenud. Ja seega oli mul natukese aja pärast pahur mees, kes oli krohvi lihtsalt otse laua peale pannud, vaikselt närvi läinud ja kurtis, et see asi ei nakku normaalselt ja tahab katki kuivada. Väikse kannatusega saime siiski asja tööle ka ilma roomatita, aga ma siiani natuke kardan, et see seinajupp hakkab pudenema millalgi. Ilmselt siiski enam ei hakka.

Kuivav lubikrohv,
alusmatt unus ära

Laudise kerkimine seinaks
katus tuleb ka sopikesele peale

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lubikrohvi kasutamise põhiasjad (minu ebaprofessionaalse arvamuse järgi):

• Las tõmbab. Krohvi võib tükkmaad varem valmis segada (ja sega korralikult!), aga vähemalt tund aega tasuks tal pärast kokkusegamist lasta seista ja tõmmata ja siis uuesti segada.
• Valmista pind ette. Mustus maha, sile karedaks ja kindlasti niisuta. Niisuta iga kihi vahel ka!
• Armeeri võrguga eri materjali üleminekud, välis- ja sisenurgad, rooplaadi liitekohad (nii tavaline armeerimisvõrk kui džuudvõrk on sobilikud, ilma saab ka, aga kui ilusat ja mittepragunevat tahad, siis võta need minutid kuni krohv tõmbab)
• Krohvi kihiti! Puidu peal krohvida minimaalselt kolmes kihis: aluskiht ca 1 cm paks (tavaliselt suurema teraga krohviga), pealmised täite- ja viimistluskiht ca 0,5cm paksud. Aga loe paki pealt neid soovitusi kui seal on. Kipskiudplaadi peal aitab ainult kahest viimasest kihist.  
• Kaitse ennast: sai öeldud, et kõrge ph. Prillid ja kindad oleks kena kasutada, puruga toimetades isegi mask.
• Kui kasutad all roomatti, siis kinnita see nii, et roog maaga paralleelselt, jämedam traat pealpool ja klambrite/naeltega seina iga 10-20cm tagant enamustest traatidest. 

Lühidalt, ära koonerda. Eelkõige ajaga, aga tasub ka meeles pidada, et ei vesi ega armeerimisvõrk ei maksa suurt midagi. Lubikrohv kuivab suht kiiresti, niisutamist ei tohi peljata ja silumise vs edasiliikumise ajastamise oskus tuleb, noh, ajaga. Muide, mõistlik on iga järgmine kiht lausa 3-4 päevase vahega panna ja krohvi iga päev niisutada - mõlemad korraliku karboniseerumise huvides. See tundub võib-olla esimese hooga hirmus, et ei saagi KOHE valmis ja kaelast ära. Aga tegelikult on ju ühel ehitusel alati nii palju asju teha, et vahepeal saab lihtsalt teise asjaga edasi minna ja lõppkiirust see ei muuda.

Meie kasutasime siin suvalisest ehituspoest saadud Sakreti lubikrohvi ning ei oska seda hetkel veel ei kiita ega laita. Magamistoa seinajupp, mis krohvimist tahtis, oli lihtsalt liiga väike ja liiga huupi tehtud. Aga eks ma varsti teises toas näen, mis ma arvan. 

Seevastu lubipahtlit oskan küll juba kiita (Ecoras Extra Fine). Ma isegi ei tea, miks me sealt tapeedi alt nii kangesti tervet tuba pahteldada tahtsime, aga pahteldasime. Ja isegi meheraas kohe lausa kiitis, et nii mõnus pahtel. Hea konsistentsiga, et mõnus kasutada ja tulemus oli kena. Tõsi, see kiitmine lõppes lihvimise ajal ära, sest kui põrandate lihvimine tegi lihtsalt mõõdukalt tüütut tolmu, siis see eriti peenike ja eriti aluseline pahtlitolm oli ikka täitsa jube. Maskid ette! Aga noh, ma pean sellises mahus lihvimist üldse tüütuks tööks. 

Lubipahti pealekandmine

Ahjaa, üks asi on jäänud mainimata. Üks töö, mida mina sel ajal veel lõpetasin, kui mees pahteldama hakkas, oli nurgakrohvimine. Nimelt, me vedasime elektrijuhtmed kaablikõridega seina ülevalt äärest ja paraku selgus, et seal üleval ääres ei saanudki neid kõrsid piisavalt seina sisse, jäid ka kogu krohvi eemaldamisel nö krohvinivoost kõrgemale. Küsisin mehelt, et mis teeme sellega: kas võtame tõesti kõik juhtmed üles ja uuristame puidu sisse sooned või on mõni lihtsam tee. No see tundus ikka liiga hull ettepanek, et las see krohv jääb siis lihtsalt ülevalt jõnksuga veidi kõrgem, arvas kaasa. Ja siis hakkasin ma ajusid ragistama, et oot, sedasi kuidagi poolikult kõrgemaks minemine, see oleks nähtav ehituspraak. Lõi tulukese põlema, et samas on eestiaegsetes majades ju ümarad seina-lae nurgad ehk peegelvõlvid täiesti tavalised. Ja pealegi olla need sisekliimale head. Nii et siis ma otsustasin teha ersatslahenduse ja tekitada meie korterisse peegelvõlvid, kuigi neid siin originaalis ei olnud - et juhtmed ära varjata. Ja see sai tehtud julmalt ja lihtsalt kätega kipskrohvi (MP75) paksu kihina mätsides. Lubikrohviga tehakse seda laeserva paigaldatud viltuse laua abil, meil aga polnud tol hetkel isegi laua ülejääke võtta (ning ma ei oleks neid osanud seal läbi vana krohvi kinnitada nagunii). Nii et selline sisult pseudo värk, mis minu arust tegelikult oli täiesti geniaalne lahendus meie juhtmeprobleemile ning ühtlasi tegi korteri  mõnusamaks. Piltidel on peegelvõlvi osa veidi näha halli ribana üleval ääres, aga efektist ei saa väga aru enne kui viimastelt pahteldatud kaadritelt.

Tapeedi paigaldamise algus

Aga pahtli järel asusime tapetseerima. Teised toad tulevad kõik valge/helehalli seinavärviga, aga magamistuppa tahtsin tapeeti, tundus kuidagi soojem ja hubasem. Magamistuba ja tapeet kuidagi käivad kokku. Kui mu esimene mõte oli saada vanaaegset rohelisega triibulist tapeeti, siis see osutus lihtsalt võimatuks. Lisaks sain ma aru, et kui mitte midagi pole loodis, siis need loodis tapeeditriibud võivad häirivad jääda. Ja pärast VÄGA pikki otsinguid ja mitme poe KÕIGI tapeedikataloogide läbi vaatamist läksime lihtsalt lähimasse ehituspoodi ja võtsime ühe "suht okei" heleda mustriga odava pabertapeedi ära. Ei tahtnud selle lubja peale mitte plastmassist tapeeti panna. 

Ja tõesti, ma võin siin rääkida, et lihvimised on tolmused või et ferma on raske tõsta, aga konkurentsitult AINUKE töö, mida ma niipea korrata ei tahaks, on tapeetimine. Oi jummel. Esiteks pabertapeet ju venib nagu loom. Teiseks ei oska me kumbki normaalselt nurki teha. Kolmandaks, kes see käskis mul mustriga tapeedi võtta, seda tuleb ju jätkata! Neljandaks, kas ma juba mainisin, et siin majas ei ole midagi loodis??? Mul on kohe väga hea meel, et meil rohkem tapeeti ei tule, sest esimest tuba on vähemalt põnev teha - edasi oleks aga lihtsalt tüütu. Me isegi reaalselt ostsime selle spetsiaalse plastikust lapatsi, millega tapeeti siluda - pean ütlema, et üks väga hea ost oli. Ametlik nimi on kolmnurkne tapeedilabidas või tapeedisilumislabidas. Need paanid, mis lapatsi abil seina said, jäid igatahes paremini.

Aga kui me olime kiirustades ja öötundidel selle tapeedi lõpuks viimseni seina saanud, siis ma tundsin ikka väga suurt pettumust. No siit läks nurk võssa ja sealt läks vaja pärast lappida ja üleüldse kohe näha et lapsed ise tapeetima lastud. Ja KÕIK kohad no tõesti KÕIK kohad on mullikesi täis. Liimipurk küll lohutas mind, et need tõmbavat tagasi... aga minul oli küll juba tunne, et me kisume selle tapeedi lihtsalt järgmine päev maha ja läheme ostame iseliimuva tapeedi. Kui ma siis aga hommikul äreva südamega teise tuppa piiluma läksin, siis selgus, et tõesti, mullid olid kadunud! Viimne kui üks! Üldmulje oli kohe väga palju parem, üksikud kortsukesed, vahekohad ja paikamised olid kohe üldmuljest kadunud. See tundus pea üleloomuliku sündmusena. 

Brodüürivalik ehituspoes. Kõige vasakpoolne meeldis ka, aga
seda oli ainult üks rull (ja kartsin, et värv jääb "lahja").

  
Viimase asjana kinnitasime tapeedi ülemist serva pidi brodüüri. Või on see porte? Või borde? No riba mustrit igatahes. See sai samuti lähimast ehituspoest valitud. Mõtlesin küll korra ka liistu peale, aga iseliimuv paber tundus lihtsama lahendusena ja pealegi mulle meeldis see muster. Ning puidust liistule poleks osanud tooni valida. Kuna brodüür oli mõõdukalt lai, siis sai erinevaid tapeedipaigalduse kõrguserinevusi kenasti peita. 

Magamistuba enne

Magamistuba pärast

 











Lühidalt, laudis + krohv seina kasutaks iga kell uuesti ja lubikrohvi valiks ka Aga tapeetima võtaks kellegi sularaha eest kui tube on rohkem kui üks pisike. 

Ja muide, kõik need tonnid krohvi seinas toimuvad lisaks niiskuse reguleeerijana ka temperatuuri hoidjana! Ehk siis vähendavad temperatuuri kõikumisi. Ma ei olnud sellele enne mõelnud, aga ka selles osas on krohvsein võrreldes kipsplaadiga ikka hoopis teine asi.