Mööbel: elutoa mööbli planeerimine

Pisikese elutoa algne lahendus

Enne kui ma hakkan tegema pikemaid postitusi elutoa remondi teemadel, räägin etteruttavalt ära meie mööbliplaanid. Nimelt pean tunnistama, et elutoa mööblipaigutuse osas mul pikalt mõte üldse ei jooksnud. No  lihtsalt ei saanud ei üldist muljet ega asjade asukohti kuidagi paika. Elemendid olid kõik teada: raamaturiiul, diivan, tugitool, ümmargune laud, neli tooli, väike kummut. Ilmselt ka mingi mugav "läpakast töötamise tool" mehele. Aga vot plaani peale ei õnnestunud mul neid millegipärast panna, lihtsalt ükskõik, kust ma pihta hakkasin, oli midagi valesti. Kord oli mu tugitool ebamugavas kohas, teinekord paistis päike valesti, siis jälle ei mahtunud liikuma või polnud kinoekraani kuhugi panna (raamaturiiulile mõtlesime filmiõhtuteks projektori ekraani lisada). Aga kui siis ükskord olime köögiplaanidega koos maha istunud ning elutuba ka teemaks tuli, võlus mees paari minutiga meie vestlusest väga hea plaani paberile. Ja pmst nii see jäigi!

Just nagu magamistoa puhul, tähendas planeering ka elutoa puhul seda, et tuleb võtta väiksemat mööblit. Sein, kuhu pidid ära mahtuma nii diivan, tugitool, põrandalamp nende vahele kui ka ukse üks pool lahti käima, on vaid ca 3,15 m pikk. Seega diivan pidi kindlasti olema alla 2m lai, parem kui sinna 1,70-1,80 kanti. See ei olnud eriline probleem, vana diivan oli meil isegi väiksem. Kuna televiisor meie plaanidesse ei kuulunud, siis diivan ei ole ka väga igaõhtuseks lamasklemiseks, vaid pigem vestlusteks ja lisa istumisvõimaluseks. Küll aga oli vaja, et diivan käiks ka lahti - aeg-ajalt on vaja mõnda sõpra või sugulast majutada. Ja mulle väga meeldib inimesi majutada. Kui ma olin siis mõnda aega otsinud diivanit, mis oleks maksimaalselt 180 cm pikk, lahtikäiv ja jalgadel... siis ma sain teada, et Eestist ma küll midagi sellist ei saa. Väljavaade seda kuskilt ookeani tagant osta ei olnud ka ahvatelv. Paralleelselt heietasin peas ka eestiaegse mööbli teemasid ning piilusin ka skandinaavia 1920-1930-1940 sellist hilise juugedi, art deco ja funktsionalismi alguse mööblit. Ja no kui panna google otsingusse "danish sofa 1930", siis umbes esimene või teine vaste on see...:

Taani diivan 1930ndatest

Ja midagi selle diivani juures jäi mind meeletult kummitama. Nii et kui ma olin ühel hetkel leppinud tõsiasjaga, minu kolmest diivani tingimusest isegi kahte on väga keeruline korraga täita - piisavalt pisike, käib lahti ning on jalgadel - siis hakkasin ma kaaluma mõtet diivani tellimisest. Saaks vähemalt kollase ja ühtlasi ka lasta tolle Taani diivani välimusest hästinatukene šnitti võtta... Kui alguses olin unistanud vana diivani restaureerimisest või lihtsalt ägedal vanakraamidiivanil kanga vahetamisest, siis vaikselt hakkas tunduma sedasi, et kuna see diivani lahtikäimine on hetkel ikkagi vaat et kõige olulisem tegur, siis võib-olla on tõesti mõistlik kaaluda eritellimust. Võtsime mitmest kohast hinnapakkumised, saime neid üpris seinast seina, aga üks variant hakkas isegi reaalne tunduma. Pikalt seisis see idee pausil, kuna kus sa selle keset remonti paned ja kas ikka peaks selle väljamineku tegema jne. Aga järsku keset koroonakriisi oli mu postkastis firmalt kiri, et kuidas tunne on, kas tahaksite selle ikkagi teha anda, neil nüüd ooteaeg lühem jne. Ja veidi väriseva südamega otsustasin siis toetada Eesti ettevõttlust ning andsin diivani projekti töösse. Olgu kohe öeldud, et lõpuni rahule ma ei jäänud: kangas oli õhuke, kohanduste osas vastu ei tuldud, mõnda asja ignoreeriti, üle maksin ka kindlasti. Aga teisalt on ta õiges mõõdus, õige kujuga, suht õiget värvi, käib lahti ja on jalakestega. Igatahes loo moraal on see, et eritellimuse puhul sa ju ei näe valmis asja enne lepingu tegemist. Sama häda, mis vahel õmbleja juures kleidiga on. Idee võib hea olla, aga praktika lihtsalt alati ei tule päris see, mis lootsid.

Ruumikitsus tähendas, et ka tugitool ei saanud olla meetrit lai. Heietasin kahte tüüpi mõtteid: kas väiksem-kergem raadiotooli tüüpi asi või siis väiksem-kergem wingback tugitool. Lõpuks sain lotovõidu: keegi müüs meist vaid mõnekümne km kaugusel kaht tugitooli, mis ta vanaisa omal ajal Rootsist oli toonud, nn K-tool. Need olid vägagi see, mis ma tahtsin ning lisaks ka soodsa hinnaga. Tõime sõbraga koos mõlemad ära, üht renoveerin siin kohe kasutamiseks, teine jääb ilmselt esialgu ootele. Imelised tammest käetoed! Aga tugitooli renoveerimisest räägib tulevikus eraldi postituses. 

Edasi läks lepase reega. Põrandalamp tuli ühest kohalikust mööblisekkarist, jalutasin veel sellega koju. Laelambi sain osta.ee-st, EW-aegne, pärit nõmmelt, sellel minu arust vahetasime veel juhtmeid. Isegi kardinapuud saime ajastutruud ja teiselt ringilt. Toolid sain ka mingist kuulutusteportaalist, okidokist või kuldsest börsist, need on ka vabariigiaegsed, vedrupõhjadega aga lihtsa kujuga.

Pisikese elutoa praegune lahendus

Aga siis lauaga läks lappama. Nägin täispuidust eestiaegset massiivsete jalgadega pikendatavat ümmargust lauda, mida parajasti renoveeriti, no ja mitte ei suutnud seda võtmata jätta. Häda aga selles, et see laud (nagu nad suht kõik tollal) oli diameetriga ca 110. Mul oli originaalis plaanis ca 80. Ups. Nüüd oli selge, et kisub natuke kitsaks. 

Millalgi olid aga ühed sõbrad läbi astunud, kes kommenteerisid meie plaanide peale, et nemad paneks elutoa teistpidi. Et diivan oleks uksest kõige kaugemal ja raamaturiiul koridoriseinas. Nüüd, kus olud kitsamaks muutusid, hakkasime seda kaaluma. Et äkki üks tugitool vähemaks (mehe spets töötooli osas ei olnud me isegi seda aru saanud, mida me täpselt tahame)  ja siis mööbel teistpidi. Sellega saime natuke õhku tuppa juurde. 

Mis siis veel? Väike kummut sai kunagi üürikasse hangitud ja elab meiega uues kodus edasi. See on vist ainuke uuena poest ostetud mööbliese meil. Naabrite lapsed tegid sinna küll mingid mustad jutid peale, mis enam maha ei tule, nii et võib-olla saab seegi värvimise näol käsitöö maigu juurde millalgi. Ja siis raamaturiiul, selle tegime ise, aga see projekt väärib eraldi postitust. Ahjaa, vaip ka. Mina tahtsin kollasekirjut kaltsuvaipa laua alla, et toolidega põrandat ära ei kraabiks. Mees ei tahtnud kaltsuvaibast kuuldagi. Siis mina vaatasin poes müüdavate vaipade hindu ja ei tahtnud enam vaibast kuuldagi. Lõpuks ostsin ehituspoest sobivat tooni halli vaipkatet paarimeetrise ruudukujulise tüki, kodus lõikasime selle köögikääride ja mõõdulindi abil kaheksanurkseks! Kulu oli vist 12 eurot. Millalgi viin selle vast ääristamisse ka, aga hetkel töötab niisama ka kenasti ega narmenda.