Remondiblogi: lammutustööd

Okei, ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma vanasti ikka arvasin, et seinad on, noh, kuidagi PÄRIS. Et seina lammutamiseks on kindlasti mingi kindel taktika. Ja töövahendid. Ja väljaõppinud spetsialistid ja kindlad reeglid. Mitte, et seinad on lihtsalt hunnik suvalist mateeriat, mille keegi on kuidagi püstiseisma saanud. Nii et kui meie seinalammutamine hakkas sellega, et mu kallis mees sõrgkangi ühe otsa lihtsalt suvalisse kohta jõuga sisse lõi, siis ma tundsin ennast natuke ebakindlalt.😏

Soojamüüri lammutamine on väga tolmune ja pigihaisune töö.
Selle ajal me veel õnneks sees ei elanud :)

 

Seina lammutamine võib aga ei pruugi sisaldada järgmisi osi:

• konsulteerimine Targa Naabriga, et kas seda seina üldse võib lammutada
• tapeedi mahakiskumine, kui see on mingi eriti tüütu vakstutapeet
• sõrgkangiga ja/või haamriga suvaline peksmine, et krohv maha saada
• krohvimattide ja neid kinnihoidvate nalte eemaldamine seinast (suurepärane hakatismaterjal muide, mina korjasin kõik krohvimatitükid kokku ja panin kõrvale; tublimad saavad võib-olla ka äralammutamata kätte, et taaskasutada uue krohvi all ka) 
• sama töö teiselt poolt
• puitosa lammutamine (meil on püstpalkmaja, seega seal seina puitosas oli eelkõige laudis, mida sai siis naelakohtadest eemaldatud) 
• kirumine, et tolm on KÕIKJAL

Lisaks seina lammutamisele köögi ja magmistoa vahelt tuli lammutada ka vana soojamüür WC ja elutoa vahelt. Ülejäänud ahi oli ammu ära lammutatud, dušinurk lausa asemele pandud, aga soojamüüri maha võtta ja selle asemel päris seina panna ei olnud keegi viitsinud, müürijupp oli lihtsalt tapeediga kaetud. Kuna see aga võttis jupi toast ära ja oli igati ebapraktiline, siis me otsustasime siiski selle pisiasja ka lõpuni viia. Lihtsalt väga palju kannatust, omajagu jõudu ja küll need kivid lahti kangutab! Ja olgu öeldud, et teise ahju jätsime alles, kuigi paneme keskkütte ka sisse. Aga toimiva ahju äralammutamine tundub siiski lauslollusena. 😀

Soojamüür tapeedi all

Soojamüüri lammutamine

 

Laudseina jaoks puitkarkassi püstitamine

Paigaldatud laudis - sein püsti! 

 

Magamistoa seinast

Lammutustööd, kuigi tolmused, on õnneks noh - lihtsad. Jah, kindlasti tuleb vaadata, et sa ei võtaks maha midagi, mille kohta võiks öelda kandev sein (ja 100a vanas majas on ilmselt juba iga sein kandev sein...). Jah, kindlasti on tark enne üheksa korda mõelda ja alles siis lammutada. Aga nii töötehniliselt on lammutamine tõesti remondi lihtsam osa. Lisaks sisaldab see seda huvitavat osa, uuemate tapeetide alt vanemate tapeetide leidmist ja kui veab, siis ka Mingeid Märke Eelmistest Elanikest.

Meil läks kuni hiljutise ajani siin selles osas väga igavalt. Magamistoa oli ainult paar tapeeti, mis olid igati hilisnõukaaegse joonega. Ajalehtede põhjal oli viimane remond tehtud 1990ndate alguses ja eelmine enne seda ajalehtedega aastast 1982 - mis olid otse krohvil. Mis iganes maja ehitusest kuni 1982. aastani toimunud oli, on krohvilt eemaldatud. Elutoas oli tapeete ohtramalt. Kuna need toad olid ikkagi pikalt (aga kui pikalt??) kaks eraldi korterit, siis seda oli ka näha. Magamistoa ajalehed olid näiteks venekeelsed. Elutoas oli küll ilusamaid tapeete, kuid mitte ühegi märgi põhjal midagi kuigi vana.

Elutoa tapeedivalik

Huvitavaks läks asi alles siis, kui ma asja ees teist taga hakkasin koridoris korstnajalalt lahtist värvi eemaldama. Mingi hetk märkasin, et see "värvine sodi" mis sealt alt paljastus, on kahtlaselt korrapärane. Urgitsesin ettevaatlikult paarist kohast, kust "muster" jätkuma pidanuks ja tõesti jätkuski. Nii et korstnajalalt värvi alt tuli välja väike tükk lihtsat kuid kergelt juugendipärast trafarettmaalingut. Kahjuks oli maaling olemas vaid ühel korteripoolel ning sealgi vaid korstnajalal ja väike tilk ühes seinas (seal on kõik seinad uksi täis), väga minimaalselt säilinud pealekauba. Peale mõningaid raskeid kaalumisi otsustasime seda siiski mitte kuidagi taastada-kopeerida lasta, vaid ainult võib-olla pildi peal esikus kajastada. See ei ole ka just kõige lihtsam teema, millega abi googeldada, et "mida teha, kui ma leian enda kodu seinalt vana maalingu". Eriti keset epideemiat. Nii et kuigi ma paarist kohast meili teel nõu küsisin, siis asja olemuse kohta infovahetusega ka asi piirdus. Eks tuleb proovida ise üles joonistada! 🎨

Leitud trafarettmaaling (1930-1940 aastad ilmselt)

Abi vähesäilinud maalingu paremaks jälgimiseks

PÕIGE: ägedad majutused Eestis 2020

Teen remonditeemadelt väikese kõvalpõike ning jagan infot hoopis uuel teemal. Nagu kõik teavad, möllab meil siin parajasti pandeemia. Ning ilmselt on see paljude suvised reisiplaanid nässu ajanud. Mul õnneks või kahjuks oligi plaanis see suvi Eestis ja Lätis reisimisega piirduda ning seeläbi olin pool sammukest asjast ees, kui nii võib öelda.

Igatahes, Eestis on päris palju lahedaid majutusi tekkinud. Kui vanasti olid kämpingud ja puhkemajad midagi, mis seostusid mulle eelkõige nõukogudeaegsete suvepäevade ja pioneerilaagritega ning oleksid nagu seaduse poolt kohustatud olema seest üleni männilaudisega kaetud ning naaberkämpingule piisavalt ligidal, et sa kõik naabrite pereprobleemid ära kuuleksid, siis nüüd on valik suurem. Mõtlesin, et jagan mõningaid lemmikleide (no mitte päris kõiki, mõni salapaik peab endale ka jääma!), sest mulle tundub, et ise nad küll ennast ei reklaami...

Siin nad on: ägedad majutused Eestis 2020!

 









  
ÖÖD majakesed 
Praeguseks  on ilmselt kõik kuulnud komeedina disainitaevasse tõusnud eestlaste puhkemajakesest, mis peegelklaasi kasutusega ägeda looduskogemuse annavad. Mina olen hetkel suutnud Eestist leida 4 ÖÖD majakest, tegelikkuses on neil vast olemas või tulemas veel.

• ÖÖD Pärnu linnas
• ÖÖD kamina ja iglusaunaga
• ÖÖD kamina ja merevaatega 
• ÖÖD mullivanni ja merevaatega

Suuremaid majakesi Keibu lahe ääres
See piirkond, kuna asub "tühjuses" Tallinna ja Haapsalu vahel, ei ole liiga hästi tuntud. Tegelikult asuvad sealkandis kõige paremad rannikumajakesed, mida ma näinud olen.

• Kamina ja suure saunaga majake
• Jõeäärne saunaga vintage-majake
• Majake otse mere kaldal
• Sauna ja mullivanniga majake

 

Veel mereäärseid majakesi

• Kamina ja saunaga majake Lohusalus
• Mereäärne saunaga maja Vormsil
• Saunaga majake Saaremaal
• Soela rannamaja Saaremaal

Veel üksikuid majakesi

• RMK metsamajad
• Imeilus majake sauna ja mullivanniga
• Majake 15km Tallinnast
• Järvevaatega majake
• Klaaspüramiidis ööbimine

Traditsioonilise kämpingu huvitavamad versioonid

• Veepealsed tünnikämpingud
• Kosmonautika puhkekeskuse saunamaja
• MINI kärg Harjumaal

Majakesed puu otsas

• Sambliku puumaja
• Tõrvapalu treehouse 
• Tahkuna puumaja
• LÄTI treehouse Čiekurs
  

  

Muid ägedaid mõtteid Eestis ja Põhja-Lätis

• Karuse vana raudteejaam
• Eesti mõisahotellid 
• LÄTI saunaga majake mere ääres
• LÄTI kaminaga majake otse mere ääres
• LÄTI saarekestekämpingud
• LÄTI sauna ja kaminaga jõeäärne majake
• LÄTI Dikli mõisahotell
• LÄTI Malpils mõisahotell
• LÄTI Marcienas mõisahotell
• LÄTI Bergervilla mõisahotell
• LÄTI Ungrumuiža mõisahotell 
• LÄTI Krimulda mõisahotell 

Remondiblogi: aknad ja uksed

Aknad

Akendega polnud meil suurt midagi teha - kahjuks olid tervel majal originaalaknad ära võetud ja mõni aeg tagasi uute vastu vahetatud. Ja vahetatud olid nad veel plastikakende vastu (ühel aknal väsis lingimehhanism ka väga kähku ära, aga see sai õnneks ära putitatud). Pikalt ma siiski aknaid taga leinama ei jäänud, kuna teisalt tähendas see seda, et üks suurem ja kulukam töö on tehtud ning ka kogu maja on korraga korda tehtud. Eks ma saan oma renoveeritud puitaknad kunagi hiljem või kusagil mujal. Kui remondi alguses ma veel väga muretsesin, et ikkagi puitmajal plastikaknad ja pidevalt kondensatsioonivesi akendel, siis peagi selgus, et asi oli lihtsalt suures hulgas kuivavas krohvis ning edaspidi mingeid selliseid probleeme ei ole olnud. Ja lohutan ennast sellega, et kui kunagi muu remont valmis on ja igav hakkab, siis saame vähemalt lihtsalt uued puidust aknalauad teha. Vanu aknaid ei asenda, aga seest muudab olemise ikkagi hubasemaks. Ja palju lihtsam töö on ka kui akende vahetamine olnuks. Puidust aknalaua ise tegemine peaks ju näiteks mööbli tegemisega võrreldes ikka jupp maad lihtsam olema.

Uksed

Vana taluuks

Aga ustega oli palju põnevam! Algselt oli terve korteri peale alles jäetud ÜKS uks, st ainus koht, kus ukse kinni panna sai, oli wc. 😂 Nii et üldjoontes - introverdi õudusunenägu. Üks esimesi asju, mida ma seega tegin, oli see, et tellisin kaks uut ust. Otsisin mööda internetti taga vanaaegse "taluukse" profiiliga uksi, mis oleks ikka täispuidust uksed. Minu peas on see õige vana taluuks nelja tahvliga, üleval ja all laiuti ja keskel kaks kõrvuti pikuti.

Esimese reaalse variandina jäi silma Aru grupp ja tellisin neilt peagi ära, kuna sain mõistliku hinnapakkumise ja sentimeetri pealt seda mõõtu, mida soovin. Jäin ka saadud ukstega täitsa rahule. Pärast küll korra mõtlesin, et tegelikult oleks pidanud ootama ja ilmselt oleks lõpuks saanud ka õiges suurusjärgus vana ukse renoveerimiseks. Samuti oleks saanud lasta kellelgi teha joonise järgi täpselt sellise välimuse ja tehnikaga ukse, nagu teised on või nagu soov tuleb, selliseid tellimusi võtavad vastu nii suuremad firmad kui puutööga tegelevad FIEd. Aga esimese hooga ma ei uskunud sellesse, et enam-vähem õigete mõõtudega vana ukse üldse leida võiks ning eritellimuse peale lihtsalt ei tulnud (ju instinktiivselt tundus kallis). Ja noh, lõpuks kuskilt leitud ajaloolise ukse vajadusel "parajaks" lõikamine tundub siiani veidi õudse asjana, mida teha. Kuid etteruttavalt - just see ootas siiski ka meid ka ees!

Aga esiteks tegin korda selle ühe ainsa eestiaegse ukse wc ees. Üldjoontes ei midagi keerulist:

• kuumaõhupuhuriga kuumutamine (vana aparaat töötas väga edukalt),
• eelmalduva värvi maha kraapimine, 
• vanade kruviaukude jne puidupahtliga täitmine,
• väike lihv,
• krunt ja värv peale. 

Kõige olulisem on vana värvi eemaldades võimalikul vähe ust vigastada, sest neid täkkeid pärast "ära kaotada" on vastikult keeruline (mina seda ühe uksega lihtsalt ei teinud, teisel kasutasin puidupahtlit, nii väikseid asju ilmselt ei plommi ka). Kuum puit kahjustub ka tavalisest kergemini arvatavasti.  Kui alguses kasutasime vana värvi eemaldamiseks spetsiaalset värvieemalduskaabitsat, siis peagi sai selgeks, et see on liiga terav ja lõhub liiga kergesti ust. Lisaks oli sellel millegipärast ka käepide metallist ning see läks kuumaks ja seda kattev kummist osa liikus seal peal ringi ning sulas ja purunes. Siis sai põhikasutusse võetud pahtlilabidas, mille boonuseks olid nürim ots, puidust käepide ja pikem kuju (ei kõrveta enda kätt). See oli parem aga siiski rikkus ust. Alles hiljem tulin selle peale, et kasutasin sootuks üht peenekslihvitud otsaga puiduriba. Ust ei lõhkunud, palju parem oli, aga need puidupulgad kippusid ise katki minema (olid mul tegelikult värvide ja vahade segamise jaoks ehitusjääkidest lõigatud). Lisaks oli see väga aeglane, kuna mu pulgake oli ainult nii 2cm lai ja 2mm paks. Kui kogu värv oli eemaldatud, jõudsin selleni, et kõige õigem tööriist olnuks ilmselt puidust pannilabidas. Soovitan vähemalt proovida.

Pahteldamisel tasub teada, et eri firmade puidupahtlid võivad olla väga erineva konsistentsiga. Nii puidupahtlit kui uksele sobivat värvi saab igast ehituspoest, meie võtsime sisuliselt esimsest ettejäävast, aga puidupahtlite valik on hetkel vähemalt ketiti erinev (nii sisult kui mahult). Uste valgeks värvimine oli kindel plaan, minu peas need uksed lihtsalt käivad valged. On igas jumala vanas majas, kus ma käinud olen, ka valged olnud. Kasutasin Tikkurila Otex Akva krunti ning Vivacolori Green Line Furniture 30 mööblivärvi. Mõlemad töötasid eelduspäraselt.

Ukse paikamine kiiluga

Lisaks ootas meid aga ka üllatus: mingi geenius oli kunagi ukse vajumise kompenseerimiseks hinge parandamise asemel uksel ülevalt tüki maha saaginud! 😬 Pärast väikest nuputamist otsustasime selle parandada sama lihtsalt, kui see asi kokku keerati: lõikasime lihtsalt puidust õige suurusega kiilu, lasksime kruvidega peale ja pahteldasime üleminekukoha kinni. Viisakas olnuks seda muidugi lasta restaureerijal õiget sorti puiduga ja spetsnippidega teha, aga raha saab mujal kasutada ning see töötas ka. Põhirõhk läks selle uksega nimelt hoopis muule.

Kõige ülemise tahvli asemel on sellel uksel klaas. See on seal koridoris väga hea mõte, kuna laseb muidu hämaraks muutuvale akendeta esikule palju valgust juurde. Ainuke häda oli selles, et algne vitraažklaas oli ilmselt kunagi ajaloo keerdkäikude jooksul purunenud ning seal asemel oli mingi üpris suvaline kõveriti murtud klaasitükk, mis oli värvilise kleepekilega kaetud. See lahendus (olgugi et täitsa mõnusate värvidega!), tundus mulle siiski liiga 90ndad või ma isegi ei tea mis täpselt. Otsustasin, et sinna tuleb ikkagi saada päris vitraaž ja alustuseks googeldasin ennesõjaaegseid vitraažiga uksi eestist ja välismaalt.

Ning seejärel tegin ise mõned joonised ning värvilahendused

...ja jõudsin lõpuks selleni, et esimene mõte on ikka kõige parem: 

Alguses ma plaanisin vitraaži ka ise teha (oli ju jutt, et teeme kõik, mis vähegi saab ise), käsitööd ma ei karda ja disain sai piisavalt lihtne. Natukese uurimise ja mõtlemise peale otsustasin ma selle siiski klaasikunstnikele anda: juba materjali hankimine oli piisavalt keeruline ja kulukas ning muude huvitavate remonditööde kõrvalt ei jäänud selleks nokitsemiseks ei aega ega töötingimusi. See töö kõrvalt remondi tegemine koos remondi ajal sees elamisega tähendab nagunii seda, et enamus su aega kaob ise kuhugi. Kõik  igapäevategevused võtavad palju kauem aega, kui selleks tuleb teha puhas nurk või keeta vett või ronida millestki üle või otsida midagi kõigist kastidest või... you get the point. Vitraaži tegi meile lõpuks Klaasinterjöör ning uks sai selline:

Uks enne

Vitraaž

Uks pärast

Seejärel ootas ees uute uste paigaldamine - kahepoolne elutoa ette ja tavaline köögi ette. See kahepoolne uks elutoale oli üks mu unistusi, kuid jah see tõesti tulebki umbes kaks korda kallim kui üksik uks. Siiski, kui tellida kahepoolsena mitte-liiga-kallis mudel, on see siiski täitsa okei. Aru grupilt sai vähemalt ükskõik millist ust kahepoolsena ka tellida ja sisuliselt ka ükskõik mis mõõdus ukseavasse, ei pea kaks meetrit lai olema. 😎 Täispuidust uksed ettemääratud mõõdus on muidugi ilma eritellmusteta ka suvalisest ehituspoest väga hea hinnaga saadaval, aga üks asi, mida ma selle remondi käigus õppinud olen, on see, et tuleb ära tunda kohad, kus laristada ja kohad, kus koonerdada. Asjad, mis sind tõesti õnnelikumaks teevad (ja elavad kauem kui sa ise!), ei pea olema koonerdamise kohad. Mina igatahes vaatan iga teine hommik seda ust heldinult 😄

Kui kahepoolse elutoa ette paigaldamine sai tehtud üpris tavapäraselt (natuke jauramist, et maja mõõdud on kindlasti ukse tellimise ajast saadik muutnud, natuke seina lammutamist ja taasehitamist, hunnik loodimist ja mõned kiilud 😏), siis köögiukse oli keegi kunagi eemaldanud nii edukalt, et enam ei olnud alles kohtagi, kuhu seda kinnitada. Täpsemalt: ühes küljes on ainult korstnajalg ning üleval on ainult suitsulõõr. Kinnitada sai lengi sisuliselt ainult paremast küljest ning lisaks lasime paar kruvi ka läbi lävepaku alla kinni. Edasi algas improviseerimine.

Kui ma muidu igasuguse makroflex-plastmass-euroremont teema peale nina krimpsutan, siis siinkohal jõudsime kähku selleni, et ainuke asi, millega seda realistlik  kinnitada on, oleks mingi vaht. Ühtegi tüüblit ega kruvi ju korstnajalga ega lõõri kindlasti lasta ei tohi ning isegi kui mingi imeliimiga saaks sinna külge puidu kinnitada, siis puit lõõri vastas ei ole ka kindlasti tuleohutu. Kogu ühe külje vahe müüriseguga täita tundus aga kahtlane, kuivaks praguliseks ja lengi loksumine lammutaks selle kardetavasti kiiresti. Mul oli aga mingi hägune mälestus, et neist kahtlastest vahtudest on ka soojakindlamaid versioone ja juba kiire google avalikustas, et on olemas suisa tuletõkkevaht. Ideaalne. Tegime kahe puutükiga ka test-kinnitamise, et näha, palju see kraam paisub ja kui tugevalt kinni hoiab ning veendusime, et see hoiab VÄGA tugevalt kinni. 

Kinnitasime selle õnnetu ukselengi siis lisaks paremale küljele ja alumistele lävepakukruvidele ka paari suure nurgaga lihtsalt ühte pidi lõõrile toetuma, et uks vähemalt lahti tõmmates koos lengiga kaela ei tuleks ning täitsime korstnajalapoolse ja ülevalt lõõrialuse vahe vahuga. Lõikasime kuivanud vahu sirgeks, pahteldasime üle ja voila!

Tuletõkkevahuga ukse kinnitamine

Näha on vahtu maetud korstnajalale toetuvaid metallnurki

Viimaseks saime kasutada selle korteri "teist välisust", mille tõstsime ringi hoopis magamistoa ukseks. Kuna korter on kahest kokku ehitatud, oli meil algselt ka kaks välisust. Kuidagimoodi oli aga üks välisustest ka säilinud originaalina - samasugune nagu vannitoa uks, aga ilma klaasita, mujal majas on samasugused siseuksed, aga kellelgi teisel seda välisuksena alles pole, uued ja turvalisemad pandud. Otsisin antikvariaatidest sinna õigeid linke ka juurde ning sain nii sellele uksele kui ka ühele uuele uksele täpselt õiged lingid, nagu vannitoa omal olid (ja ainult kuu või kaks tuli selle leidmiseks taustal ringi vaadata). Aga ette tõstmiseks tuli see uks paraku hästi natukene kitsamaks saada. No ikka kuidagi päris jube tunne on tikksaega 100a vana ust kitsamaks lõigata, aga ta lihtsalt oli 1,5 cm liiga lai!

Selle teise välisukse ava ehitame siis nagunii kinni, näpistame sealt veel veidi kapiruumi ka, aga see on juba mõne teise korra jutt.

Kokkuvõte: kõik on võimalik, kui sa oled piisavalt jäärapäine. 😁

Remondiblogi: planeering ja seinad

Kui kipsplaat-laminaat tüüpi remont ei olnud kunagi kavas, siis see tunne, et mida ja kuidas täpselt teha tahaks, tuli ikka alles kohapeal toimetades ja päev-päevalt. Nii vist päriskoduga ongi, see kasvab sinuga kokku ja sinust läbi. Ega ilmaasjata ei öelda, et kodu ei saa osta ega müüa, just nagu ei saa osta ega müüa maad. Maa ei ole küll ühegi inimese oma, kujutagu too endale ette mida tahes, tahma paberile määrides. Müüa ja osta saab kinnisvara, kodu luuakse.

Aga filosoofiast praktilisemaks minnes, siis kasuliku materjalina jäi mulle varakult silma Muinsuskaitseameti restaureerimise käsiraamat (väga pisikeste peatükkide kaupa saab ennast huvitavat teemat vaadata) ning Säästva Renoveerimise Infokeskus, liiga hilja sai avastatud kasulikud Antiigiveebi õppematerjalid.
Lisaks on internetis juba hunnik kodu- ja remondiblogisid nt Ühe Tartu maja lugu, Remont, mida meenutada, Ja veel üks asi, Kodu kollases majas, Kuberneritalu ja ka Kodublogi ning Instagramis Kuueskorter ja Numberneli ja Gina. Ja selline tore ajakiri nagu Pööning. Kindlasti unus hunnik materjale juba ära, ehk nad tulevad vastava teema juures jälle meelde.

Igatahes, planeering. Originaalplaneeringu säilitamine ei olnud eesmärk omaette, kuna tegemist on juba kahest korterist kokku ehitatud korteriga - seega pole enam väga originaali, mida säilitada. Aga ma neid moodsaid rehetubasid ka üldse ei poolda, kus esik, elutuba ja köök kõik üks suur saal on. Ma ei ole mingi peps, aga mantlid ja praadimine ei käi kokku, külalised ja õhupuhasti ei käi kokku ja mina ning privaatsuse puudumine ei käi kokku. Vahel tahaks hommikul köögis kohvi juua - üksinda; vahel tahaks äkki sõbraga privaatselt paar sõna juttu ajada, ilma et mehe/lapse kodust välja viskama peaks jne. Nii et eraldi köök oli kohe tingimus ja sealjuures alla 5m2 ei ole ruum vaid kapp, eksju. Seega esimene küsimus oli, et kuidas meie napiltüleviieruutmeetrisest köögist teha nii noh 7-8 ruutmetrine köök. Kuna ühes küljes oli koridor, ühes küljes oli vannituba (sh seintes torud) ja ühes küljes välissein, siis jäi laienemisvõimalus ainult viimasesse suunda - vana elutoa poole. Ja ka sinna ainult veidi, sest seal seinas oli ka ahi. Pärast mööbli peas ja paberil mitut pidi paigutamist otsustasime sinna ühte seina teha minimaalselt 60 cm sügava ja "nii pikalt kui saab" sopistuse, kuhu saaks panna suuremad asjad nagu näiteks külmkapi. Ja selle sopi võrra sai kõige suuremast toast järsku suuruselt teine tuba - ja seeläbi magamistuba. Elutoa viisime aga vanasse magamistuppa.

Selle muutusega kaasnes veel mitu küsimust: esiteks oli uus magamistuba tänava poole. Olles maantee ääres korduvalt elanud, siis tundus hirmutav. Oli aga hoopis hariv kogemus, sain teada, et meie tänaval sisuliselt ei sõida autosid. Üldse. Vähemalt mitte meie pool otsas. Seega lärmiga ei ole küll mingit probleemi ning aknast sisse ka ükski naaber ei vaata. Pigem võib elutoa pool hoovis ja trepil lärmi olla, kui lapsed seal korralike laste kombel arvutile vahelduseks õues mängivad.

Teine küsimus oli päike. Paljud olid imestunud, et jätsime hommikupäikese elutuppa ja õhtupäikese magamistuppa. Paraku on selles osas lausa vajadus niipidi: kui magada hommikupäiksega toas, siis mees tõusebki suvel kell neli. Ja noh, ma ei ole selle üldse üldse õnnelik. Ja tema ka eriti mitte. Ning mis elutuba puudutab, siis aeg-ajalt kutsume me sõpru just hommikul pannkooke sööma ja selle jaoks on see ju ideaalne. Õnneks on meil korter üldse hästi päiksepoolne igat pidi, nii et pimeduse probleemi vast ei tule.

Kööki laiendasime veel väikse trikiga - ei liigutanud tervet seina, vaid ehitasime sisuliselt 2,4 m kõrge "kasti" ja jätsime oma kõrgete lagede viimased sentimeetrid magamistuppa alles - selle sopistuse "katusel" saab hoida telki, magamiskotte ja muud taolist ülemõõdulist träni.

Lisaks köögi laiendamisele tegime veel ühe "jõnksu". Ühe väikse maast laeni kapi ehitasime koridorist "väljapoole" vannitoa arvelt. Vannituba oli lihtsalt täitsa suur ning koridoris ei olnud seda kappi liiga hästi kuskile panna. See annab ühtlasi sirge seina, kapiuks jääb "vana seina" koha peale.

Umbkaudu näeb see kõik välja nii: 

Tehniliselt lahendasime asja nii, et "suurte rikkumata tubade" (magamistoa ja elutoa) poolt tegime seina samamoodi nagu algne oli: laudis + lubikrohv. Väga mõnus ja lihtne töö, iga lauga näed edenemist. Tegime ka väga lihtsalt, saagides laua mõõtu alles pärast kinnitamist, lihtsalt üle "ääre" olev ots maha saagida, ei mingit mõõtmist ega sättimist. Lubikrohv on loetu ja nähtu põhjal krohvidest mu lemmik, see et siin originaalis ka lubikrohv oli, aitas selle otsuse ka väga kergelt ära teha. Teiselt poolt ehk vastavalt köögi ja vannitoa poolt viimistlesime seina puitkarkassile pandud fermacelli kipskiudplaadiga, täiendavaks heli isoleerimiseks siis veel soojustust ka vahele. Selline kombo materjalivalik sai tehtud mitmel põhjusel, esiteks oli köök juba enne meid üleni kipsplaadiga üle löödud ning seal polnud selles osas päästa enam väga midagi. Teiseks aitas see lahendus ka säästa nii mõnedki sentimeetrid. Nii puitmaja kui niiske ruum panid meid eelistama tavalisele kipsplaadile kipskiudplaati (hallitamine, murenemine jne) ning vajamineva materjali kogus oli väga väike. Eks kolmandaks oli siin ka uudishimu mängus, et mis ja kuidas see materjal siis on. Naerame, et meil on siin õppekorter, mida remontides valmistume ette tulevase maja jaoks. Fermacelli plaadid olid väga suured ja rasked, nende korterisse ja tuppa saamine oli ikka tükk jukerdamist, aga nendega töötamine oli samuti lihtne, tikksaega mõõtu ja kruvidega kinni.

Edasi räägin ma lähemalt seinte ja soojamüüri lammutamisest ning uue elektrisüsteemi vedamisest. Püstitatud seinte krohvimise tegime lubikrohviga, kus pahteldatud sai, tuli lubipahtel ka. Samas elektrisüsteemi vedamisel tekkinud vaod täitsime kipskrohviga (MP75), sest sellega sai ühe paksu kihina kõik reeglina ära siluda, väga harva läks kaks kihti.

Aa, ja siis sai veel pistikuid-lüliteid valida, ei saanud ju mitte tavalisi kandilisi panna! (ja Lätist sai neid jupp maad odavamini ja palju kiirema tarnega, nii et siinkohal ma ei olnud enda kodumaistele tarbimiseelistustele truu)

 

remont <22e: -mon'di, -m`on'ti> kordaseadmine, parandus. Maja läks remonti, oli remondis, tuli remondist, majas v majale tehti remont.  

Renoveerimine on ehitise või rajatise kohandamine tänapäeva vajadustest lähtuvalt - taastamine.

Restaureerimine ehk ennistamine on ehitise, rajatise või eseme varasema kuju ja/või väljanägemise taastamine, kaotades hilisemaid sobimatuid täiendusi ja täiendades algseid kuid kahjustatud või muudetud osi - autentne taastamine. 

Remondiblogi: maja, korter ja kõige algus

Tere, siiasattuja!

Tegin peale pikka veeretamist selle pisikese remondiblogi, et jagada enda kogemusi korteri renoveerimisest ja kõigest muust ühe kodu loomisega kaasnevast. Neid blogisid on küll juba omajagu, aga kuna ma ise lugesin need, mis vähegi haakusid jooksvalt läbi, siis äkki kellelgi on veel mõnest täiendusest kasu :)

Nagu paljudele teistele inimestele, algas ka meile see etapp ühe kuulutuse, mõningase vaagimise ja pöidlahoidmise ning pangalaenuga. Kuna kinnisvaraturg jms muutub ajas piisavalt kähku, siis sellest poolest ei ole enam siin rääkida mõtet.

Korteri ostmise üldreeglid on kõigile teada:

• ära osta korterit surevasse majja (siin on kindlasti erandeid, aga üldjoontes, et ilus korter mädanevas majas on halb mõte)
• võta laenupakkumised kõigist pankadest (lisaks intressile varieerub ka nõutav sissemakse protsent jms tingimused) 
• ära võta oma võimete piiripealseid makseid (st ei liiga suurt kogusummat ega liiga suurt kuumakset) 
• asukoht, asukoht, asukoht - need on kolm asja, mida sa oma ostu juures muuta ei saa.

Meil oli korterivariantide kohta google'is exceli tabel, mis nägi välja umbes selline:

Aitas mõtteid süstematiseerida küll, eelkõige juba alguses see tabeli tegemine: et mis meile korteri juures oluline on. Nagu näha, on lisaks kummagi subjektiivsele arvamusele eraldi välja toodud hinnang hoovile (kas ja kui suur) ning köögile (kas eraldi ja kui suur). Alguses olid seal veel näiteks korrus (liiga kõrged ja esimesed andsid vähem punkte) ja rõdu olemasolu, aga need väga ei varieerunud ja said eemaldatud. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud sinna lisada ka hoopis päikselisuse või ajalooliste detailide säilivustaseme või mingit sorti hinnangu küttele, eks neid kriteeriume tasub jooksvalt rahulikult mõelda ja muuta. 

Tulemus oli igatahes see et ostsime ühe armsa korteri eestiaegsesse majja (või peaks ütlema vabariigiaegne, EW-aegne või EV-aegne?). Korter vanas puitmajas on minu jaoks palju suurema kodupotentsiaaliga kui paneelika või uusarenduse korter. Selle korteri juures oli lihtsalt hunnik asju, mis olid õiged ning lisaks oli ta müügis väga hea hinnaga. Vahel ikka veab ka :)

Lisaks oli meil siis kindel otsus eelistada remontimata korterit. Sellele on väga lihtne põhjendus: kui sa oled nii pirtsakas, et nagunii kõik kapitaalselt ringi ehitad, siis ei ole mõtet korteriostuga teise inimese maitse järgi tehtud remonti kinni maksta, et siis oma remont sinna otsa maksta.

Ja siis juhtus kuidagi nii, et me otsustasime kogu remondi teha ise...
Me kumbki ei ole ehitajad, vastupidi, igapäevane arvuti taga töötamine tekitas selle soovi ja mis siis ikka saab takistada kahte noort hakkajat inimest, kellel pea lõikab, käed on otsas ja kes teavad, et google'is pole ikka veel ruum otsa saanud. Ees ootas seega ühe eestiaegse korteri renoveerimine ja kõige töö käigus õppimine.

Aa, ja kas ma ütlesin - me otsustasime ka enamiku remondi tegemise ajast seal juba sees elada...

Sellest vist sissejuhatuseks piisab - järjekordne remondiblogi on alanud!