Mööbel: elutoa mööbli planeerimine

Pisikese elutoa algne lahendus

Enne kui ma hakkan tegema pikemaid postitusi elutoa remondi teemadel, räägin etteruttavalt ära meie mööbliplaanid. Nimelt pean tunnistama, et elutoa mööblipaigutuse osas mul pikalt mõte üldse ei jooksnud. No  lihtsalt ei saanud ei üldist muljet ega asjade asukohti kuidagi paika. Elemendid olid kõik teada: raamaturiiul, diivan, tugitool, ümmargune laud, neli tooli, väike kummut. Ilmselt ka mingi mugav "läpakast töötamise tool" mehele. Aga vot plaani peale ei õnnestunud mul neid millegipärast panna, lihtsalt ükskõik, kust ma pihta hakkasin, oli midagi valesti. Kord oli mu tugitool ebamugavas kohas, teinekord paistis päike valesti, siis jälle ei mahtunud liikuma või polnud kinoekraani kuhugi panna (raamaturiiulile mõtlesime filmiõhtuteks projektori ekraani lisada). Aga kui siis ükskord olime köögiplaanidega koos maha istunud ning elutuba ka teemaks tuli, võlus mees paari minutiga meie vestlusest väga hea plaani paberile. Ja pmst nii see jäigi!

Just nagu magamistoa puhul, tähendas planeering ka elutoa puhul seda, et tuleb võtta väiksemat mööblit. Sein, kuhu pidid ära mahtuma nii diivan, tugitool, põrandalamp nende vahele kui ka ukse üks pool lahti käima, on vaid ca 3,15 m pikk. Seega diivan pidi kindlasti olema alla 2m lai, parem kui sinna 1,70-1,80 kanti. See ei olnud eriline probleem, vana diivan oli meil isegi väiksem. Kuna televiisor meie plaanidesse ei kuulunud, siis diivan ei ole ka väga igaõhtuseks lamasklemiseks, vaid pigem vestlusteks ja lisa istumisvõimaluseks. Küll aga oli vaja, et diivan käiks ka lahti - aeg-ajalt on vaja mõnda sõpra või sugulast majutada. Ja mulle väga meeldib inimesi majutada. Kui ma olin siis mõnda aega otsinud diivanit, mis oleks maksimaalselt 180 cm pikk, lahtikäiv ja jalgadel... siis ma sain teada, et Eestist ma küll midagi sellist ei saa. Väljavaade seda kuskilt ookeani tagant osta ei olnud ka ahvatelv. Paralleelselt heietasin peas ka eestiaegse mööbli teemasid ning piilusin ka skandinaavia 1920-1930-1940 sellist hilise juugedi, art deco ja funktsionalismi alguse mööblit. Ja no kui panna google otsingusse "danish sofa 1930", siis umbes esimene või teine vaste on see...:

Taani diivan 1930ndatest

Ja midagi selle diivani juures jäi mind meeletult kummitama. Nii et kui ma olin ühel hetkel leppinud tõsiasjaga, minu kolmest diivani tingimusest isegi kahte on väga keeruline korraga täita - piisavalt pisike, käib lahti ning on jalgadel - siis hakkasin ma kaaluma mõtet diivani tellimisest. Saaks vähemalt kollase ja ühtlasi ka lasta tolle Taani diivani välimusest hästinatukene šnitti võtta... Kui alguses olin unistanud vana diivani restaureerimisest või lihtsalt ägedal vanakraamidiivanil kanga vahetamisest, siis vaikselt hakkas tunduma sedasi, et kuna see diivani lahtikäimine on hetkel ikkagi vaat et kõige olulisem tegur, siis võib-olla on tõesti mõistlik kaaluda eritellimust. Võtsime mitmest kohast hinnapakkumised, saime neid üpris seinast seina, aga üks variant hakkas isegi reaalne tunduma. Pikalt seisis see idee pausil, kuna kus sa selle keset remonti paned ja kas ikka peaks selle väljamineku tegema jne. Aga järsku keset koroonakriisi oli mu postkastis firmalt kiri, et kuidas tunne on, kas tahaksite selle ikkagi teha anda, neil nüüd ooteaeg lühem jne. Ja veidi väriseva südamega otsustasin siis toetada Eesti ettevõttlust ning andsin diivani projekti töösse. Olgu kohe öeldud, et lõpuni rahule ma ei jäänud: kangas oli õhuke, kohanduste osas vastu ei tuldud, mõnda asja ignoreeriti, üle maksin ka kindlasti. Aga teisalt on ta õiges mõõdus, õige kujuga, suht õiget värvi, käib lahti ja on jalakestega. Igatahes loo moraal on see, et eritellimuse puhul sa ju ei näe valmis asja enne lepingu tegemist. Sama häda, mis vahel õmbleja juures kleidiga on. Idee võib hea olla, aga praktika lihtsalt alati ei tule päris see, mis lootsid.

Ruumikitsus tähendas, et ka tugitool ei saanud olla meetrit lai. Heietasin kahte tüüpi mõtteid: kas väiksem-kergem raadiotooli tüüpi asi või siis väiksem-kergem wingback tugitool. Lõpuks sain lotovõidu: keegi müüs meist vaid mõnekümne km kaugusel kaht tugitooli, mis ta vanaisa omal ajal Rootsist oli toonud, nn K-tool. Need olid vägagi see, mis ma tahtsin ning lisaks ka soodsa hinnaga. Tõime sõbraga koos mõlemad ära, üht renoveerin siin kohe kasutamiseks, teine jääb ilmselt esialgu ootele. Imelised tammest käetoed! Aga tugitooli renoveerimisest räägib tulevikus eraldi postituses. 

Edasi läks lepase reega. Põrandalamp tuli ühest kohalikust mööblisekkarist, jalutasin veel sellega koju. Laelambi sain osta.ee-st, EW-aegne, pärit nõmmelt, sellel minu arust vahetasime veel juhtmeid. Isegi kardinapuud saime ajastutruud ja teiselt ringilt. Toolid sain ka mingist kuulutusteportaalist, okidokist või kuldsest börsist, need on ka vabariigiaegsed, vedrupõhjadega aga lihtsa kujuga.

Pisikese elutoa praegune lahendus

Aga siis lauaga läks lappama. Nägin täispuidust eestiaegset massiivsete jalgadega pikendatavat ümmargust lauda, mida parajasti renoveeriti, no ja mitte ei suutnud seda võtmata jätta. Häda aga selles, et see laud (nagu nad suht kõik tollal) oli diameetriga ca 110. Mul oli originaalis plaanis ca 80. Ups. Nüüd oli selge, et kisub natuke kitsaks. 

Millalgi olid aga ühed sõbrad läbi astunud, kes kommenteerisid meie plaanide peale, et nemad paneks elutoa teistpidi. Et diivan oleks uksest kõige kaugemal ja raamaturiiul koridoriseinas. Nüüd, kus olud kitsamaks muutusid, hakkasime seda kaaluma. Et äkki üks tugitool vähemaks (mehe spets töötooli osas ei olnud me isegi seda aru saanud, mida me täpselt tahame)  ja siis mööbel teistpidi. Sellega saime natuke õhku tuppa juurde. 

Mis siis veel? Väike kummut sai kunagi üürikasse hangitud ja elab meiega uues kodus edasi. See on vist ainuke uuena poest ostetud mööbliese meil. Naabrite lapsed tegid sinna küll mingid mustad jutid peale, mis enam maha ei tule, nii et võib-olla saab seegi värvimise näol käsitöö maigu juurde millalgi. Ja siis raamaturiiul, selle tegime ise, aga see projekt väärib eraldi postitust. Ahjaa, vaip ka. Mina tahtsin kollasekirjut kaltsuvaipa laua alla, et toolidega põrandat ära ei kraabiks. Mees ei tahtnud kaltsuvaibast kuuldagi. Siis mina vaatasin poes müüdavate vaipade hindu ja ei tahtnud enam vaibast kuuldagi. Lõpuks ostsin ehituspoest sobivat tooni halli vaipkatet paarimeetrise ruudukujulise tüki, kodus lõikasime selle köögikääride ja mõõdulindi abil kaheksanurkseks! Kulu oli vist 12 eurot. Millalgi viin selle vast ääristamisse ka, aga hetkel töötab niisama ka kenasti ega narmenda.

Remondiblogi: köögi plaadid, liistud, kardinad

Köögis sai lõpule viidud ka viimane jupp - pliidi tagumise ja külgmise seina plaatimine. See oli nüüd kogu ehituse esimene töö, mida otsustasime mitte ise ette võtta, vaid oskajale loovutada. Kripeldas ainult veidi. Õnneks oli mul kärmelt võtta üks sõbrants, kes plaatimist õppinud on ning lahkelt oli nõus selle tööotsa vastu võtma. Järgmiste plaatmistega juba vaatab, ehk saab ise ka käe valgeks.

Köögi tagaseina ja nurga plaatimine

Plaate tahtsime valgeid, koos halli vuugiseguga. Võtsime 7,5x15 plaadid, sellised metro-stiilis aga väiksemad ja hea hinnaga, sest need kalasabad ja kuusnurgad ei pruugi väga hästi vananeda. Alles pärast mõningast kasutamist sain aru oma ühest möödalaskmisest konkreetse plaadi valikul: visuaal on väga kena, eriti mulle meeldis, et plaadid on natuke "ruumilised" ja teevad selle nurga hubasemaks ja huvitavamaks, aga ma üldse ei taibanud mõelda, et kõigile nendele kaldservadele hakkab tolm ladestuma... pliidi juures veel see niiske ja rasvane eriti loll tolm... Nii et kui uuesti saaks teha, siis võtaks samas mõõdus plaadid, aga siledad ja lapikud, et oleks mugavam puhastada.

Omaette küsimus oli ka, et kuhumaani välja siis plaatida: kas külmiku tagant plaatida? Kas külje pealt plaatida ainult pliidi tööpinna kõrguseni või alla maani välja (mis enamuses jääb pliidi külje taha peitu, aga viimased 20 cm nurgast mitte)? Jõudsime kähku selleni, et igasugune poole seina pealt plaatimise ära lõpetamine on imelik, sõltumata sellest, millega see samale joonele sättida. Lisaks tasub arvestada ka sellega, kui peaksid pliidi või külmiku vms välja vahetama - mõnesentimeetrise muudatuse pärast terve sein uuesti teha oleks kurb. Seega sai plaaditud terve sopistuse külgsein ja siis tagasein alates "kapist-veidi-madalamalt, äkki mingi 80 või 75 cm maast. Osa seina plaatimine tundub olevat asi, mis väga harva hea välja näeb ja selle tõestuseks on internetis ka hunnik pilte.

Valge väike metro-plaat köögis

Liistude panemisega saime ise hakkama, kuigi see krohvi peale pandud kipsplaat tegi kõik selleks, et liistud mitte millegi küljes kinni ei oleks 😀 Pisikesse kööki läks liistu väga vähe, kuid see-eest lausa kahte erinevat. Kahte tavaseina lithne valge puidust liist, natuke kõrgem aga ilma sakikesteta. Ja siis elektripiidi kõrvale ja ahju ümbrusesse läks metallist liist. See sama 90 kraadise nurga tegev metall-liist, millega ka sahtli vineeri liitekohti kinnitasime. Üks külg mööda seina üles, teine külg piki põrandat ja sealt ka kruviga põrandasse kinni (tegime vist enne metallipuuriga augu ka ette. Kahtlase väärtusega illustreeriv pildike ka:

Puidust põrandaliist ja metall-liist

Kardinad tahtsime panna voldikkardinad, et saaks alumise serva võimalike möödakäijate eest kinni katta ja ülevalt valgust sisse lasta. Lisaks, ribikardinad mulle ei meeldi (kontori tunne ja tolmu osas tüütu), ruloo ka ei tõmmanud (reeglina ka kontori tunne), samas satsike jälle ei tundunud sobiv (ülemine sats ei kata vaadet tuppa, külgkardinad köögis hakkavad kindlasti lõhnama nagu praadimine, üleni aknaees olev pitskardin oleks siin laua ääres natuke tüütu). Tellisime siis pärast natuke maad kuulamist Ketecorist voldikkardinad, julgen öelda et värvid said ka päris edukalt valitud. Tõstsin veel tootefoto pealt kardinaosa arvutis oma köögi piltidele jne, et välja valida :D Köögikardinad said kollased, mille toon kuidagi läheb kokku nii tammest lauaga kui ka toa üldise päikserohkusega. Profiilid tegime tumedama puiduimitatsiooniga, need on väga kenad. Aga vot pilte pean parema ilmaga tegema ja lisama.

Köök on huvitaval kombel samaaegselt meie kõige kaasaegsem ruum (ei ole mingit eestiaegset meeolu ega ajastutruusid lahendusi) ning meie kõige vähem-moodne ruum, kui nii võib öelda. Ei mingit IKEA köögimööblit, ei mingit mitmetuhandeeurost tehnikat, ignoreerime enamusi moeröögatusi. Eelmiste elanike kitsas kahe rauaga elektripliit, isetehtud köögimööbel ja kaks vana rootsi tooli. Ja sekka siiski need metro-plaadid (no lihtsalt meeldivad lihtsad asjad, sh nende konkreeetsete plaatide tavalisest väiksem suurus) ning must kivikraanikauss (nagu öeldud, selles valikus ma pole lõpuni kindel: välja näeb kena ja mõõdud saime täpselt õiged, aga veeplekke on veel rohkem näha kui terasest kraanikausilt oli, hind on neil oluliselt kallim, pikapeale on ka kraaniakusi keskmine ala heledamaks kulunud/määrdunud ja ma ei usu, et seda enam millegagi endiseks saab). Aga igatahes, köök on nüüd pmst valmis. Õhupuhasti veel lisandub, aga see tuleb koos vannitoa ventilatsiooniga. Ja pärast radika paigaldamist on küll seinas paar pisiparandust vaja teha, aga no tunne on ikka juba, et valmis!

Mööbel: köögimööbli ise tegemine II - laud, sahtliboks, külmiku alune kapp, seinariiulid

Alustasin köögimööbli tegemisest rääkimist köögikappidest (alumised kapid, töötasapind, ülemised seinakapid) ning edasi on siis vaja kajastada n-ö väiksemad asjad. Tehnilisi lahendusi ja uusi ideid jagus siiski ka nendega.

Söögilaua tegemine

Okei, see sisuliselt ei vääri omaette lõiku. Ostsime tammeplaadi, tööpinnaga samatüüpi materjal ehk 40mm paks tamme liimpuit pika lamelliga. Võtsime 80x80 tüki ja alguses plaanisin selle lõigata 70x80-ks. Aga kuna me olime selle kappide tööpinna juures juba seda paksu tammeplaati mõõtu ja kujusse saaginud ja kraanikausiava sisse lõiganud, siis meile hakkas järsku selle töö peale mõeldes tunduma, et 80x80 laud on tegelikult täpselt see mis meil vaja on ja ei lähe kuidagi kitsaks seal toas. Seega lihtsalt lihv, kõik servad ümardatud, mitu kihti osmo toiopili nii peale kui ka alla. Ja jalg kruvidega alla. Jala plaanisime tegelikult alguses võtta ühe vana laua alt, mida meie lähedal mööblisekkaris müüdi, aga kahjuks jäime sellest ilma. Jupp aega veel luurasin teise ringi poodides, aga kuna uut sedatüüpi metalljalaga varianti ei tekkinud, siis lihtsalt ostsime jala. Sest üks jalg keskele oli väikses köögis ainumõeldav, olen sellega siiani väga rahul. Ainult et see jalg on seest tühi - teeb pihtaminnes kumedat kellahäält vahel. Ikka räägime, et peaks lahti võtma ja vahtu täis laskma või kaltsu sisse toppima... Aga siiani pole piisavalt häirinud, nii et ootab seda aega, kui enam muid muresid elus pole. Aga teie õppige teiste vigadest ja tehke seda enne laua kokkupanekut.

Isetehtud söögilaud: tammest plaat, metalljalg

Sahtliboksi tegemine

Sahtliboks tuli siis teistest kappidest teise seina ja oli paras väljakutse, kuna selle laius sai külmiku ja pliidi vahel olla ainult 27 cm! Aga joonistasin mis ma joonistasin, nuputasin välja plaani, kuidas asjad sinna mugavalt ära mahutada: väga custom kõrgused sahtlitele. Me tegime kaks 6-sentimeetrist sahtlit, neli 12-sentimeetrist sahtlit ja kõige alla ühe umbes 27 cm kõrguse sahtli. Visuaalselt jäi see täitsa kena ja olgem ausad, lusikaid ei pea tegelikult hoidma 15 cm sügavas sahtlis... Ülemistes ongi kahvlid-noad-lusikad ja siis sellised asjad nagu küüslaugupress, veiniavaja, juustunuga, konserviavaja etc. Järgmistes on asjad nagu kulp, küpsetuspaber, sõel, mikser, saumikser, aga ka eraldi teesahtel. Kõige all on panipaik, kus hetkel hoiame küüslauku valguse eest peidus ja lemmikloomatoitu. Aga kui kõik kapid kõigis tubades on valmis ja paigas, siis vaatame, mis sinna päriselt saab. Sahtlitele tegin sisse ka puidust "eraldajad", mis lihtsalt alt läbi põhja kruvidega kinnitasin.

DIY kitsas sahtliboks

Nõudesahtel puidust eraldajatega

Aga milles siis trikk oli? Kuna sahtliboks oli nii kitsas, ei olnud meil külgede peal ruumi raisata. Kapi küljed tegime endiselt 18 mm kaseplaadist, aga sahtlite külgi enam sellega teha ei raatsinud ja mõte siinidest tundus ka õudse ruumiraiskamisena (ja jubeda nikerdamisena). Nii et tegime sahtlite küljed ja põhjad vineerist, kinnitasime esimese ja tagumise plaadi külge ja hiljem "ilus sahtliots" omakorda peale. Vineer-vineer liitumised kinnitasime väljast metalliga. Need pikad liistud, mis on 90-kraadise nurgaga. Ja need panime ka "siinide" rolli, sest needsamad metalliribad jäid oma alumise küljega libisema mööda sahtli tugiribasid (jälle lihtsalt läbi külje kruviga kinnitatud), kuhu veel vildiriba ka peale liimisime, et ei koliseks ja et liiguks ikka hästi. Ja liigub kenasti! Seega ilma siinideta sahtel ei pruugi olla mingi probleem, isegi mitte köögis. Ma ütleks, et mehhanismi puudumine teeb selle võib-olla isegi mugavamaks. Sahtliboksi peale tellisime tööpinna kivist, sai valitud hall kvarts. Siis on otse pliidi kõrval kuumade ja teravate asjadega muretum, pealegi sobis see külmikuga hästi.

Ilma siinideta sahtli mehhanism

Sahtli pagutus avasse

Kõige suurema trikina rakendasime mehe geniaalse mõtte. Nimelt arutasime pikalt maitseaineriiuli üle. Milline, kuhu seina, mitu maitseainet sinna panna, jne. Kui järsku taipasime, et seesama loll standardsügavus köögikappidel - 60 cm - mida me oleme sunnitud siin külmiku (55 cm) ja pliidi (60 cm) vahel rakendama, toob kaasa selle, et sahtli kõige tagant otsast ei ulata elus midagi kätte. Ja siis me otsustasime teha viis ülemist sahtlit lühemaks. Ehitasime kohe enne sahtlite kallale asumist sinna taha omaette "salvkaevu", st boksi kuhu pääseb ligi ainult ülevalt alla. Ja siis ehitasime maitseaineriiuli, millel on kolm korrust üksteise kohal ja mis käib sinna sisse peitu! Kasutad - tõstab üles ja kinnitub tööpinna peale lisajupikesega. Ei kasuta hetkel - lükkad alla ja sulandub tööpinnaga üheks. Seetõttu tellisime ka tööpinna kohe kahe jupina, kuna ise kivi poolitama ei julgeks hakata. Isegi selle maitseaineriiuli ülestõstmise nupukese jaoks auku läbi kivi tehes süda värises sees. Aga kivipuur ei vedanud alt ja midagi puruks ei löönud. Nupuks panime hästi lihtsa messingist kapinupu, mis meil vannitoakapist üle oli jäänud.

Kolmekorruseline maitseaineriiul

Külmkapialuse tegemine

Paari sõnaga sellest ka. Kuna meil oli vaja radikatorud sealt seinast vedada, aga me ei raatsinud oma sahtliboksiruumist veel poolt ära anda mingi toru pärast, siis otsustasime torud vedada külmiku alt, mitte kõrvalt. Lisaboonusena tõi nimelt külmiku tõstmine kaasa ka selle, et tooli seljatugi ei jää enam külmiku ukse avamisele ette. Nii et meie külmik tõusis täpselt sahtliboksi alumise sahtli kõrguse võrra. Külmikualusele tegime eriti massiivsed taladest jalad, kinnitasime põranda külge kinni ka. Radikatorude osale ehitasime seina ette, ülejäänud osas saab hoiustada näiteks suurt kotti kartuleid või lemmikloomatoitu või seda-karpi-mida-tegelt-läheb-järgmine-nädal-vaja-ja-pole-mõtet-ära-visata. Nii et nüüd on meil tõstetud külmkapp ja kuna meie oma on ca 180 kõrge ja laed on ca 280 kõrged (kuigi tegelt sealt nurgast madalam), siis see üldse ei sega.

Tõstetud külmkapp

Seinariiulid

Seina peale panime paar riiulit, kus hoida käeulatuses kohvi ja veidi kaugemal kohviserviisi ja kohviveskit. Tegime ühest-küljest-avatud risttahuka kujulised, tagasein vineerist. Väljast valge ja seest läbipaistva õlivahaga viimistletud. Alguses pidid kastide vahed suuremad jääma, et õhulisem oleks, aga sai nii. Ma ikka alguses mõtlesin, et teeme millalgi uued natuke väiksemad ja natuke hõredamalt, aga kuidagi läks see vajadus üle. Alguses lihtsalt üledimensioneerisin kohviveski mõõtude järgi, tegelt saanuks selle ka mujale riiulisse panna ja selle võrra need jupp maad väiksemad teha. Ja ma tean, et mul on kuskil neist pildid, aga no praegu mitte ei leia. Tulevad natuke hiljem juurde.

Mööbel: köögimööbli ise tegemine I - töötasapinnaga kapid, seinakapid

Katsun nüüd lõpuks ära rääkida köögimööbli tegemise. Köögimööbel sai tehtud kase liimpuidust ning midagi keerulist seal ei olnud. Esiteks tegime me ära nö tavalised köögikapid, nii põrandale kui ka seinakapid. Siis tegime valmis söögilaua. Siis kapiehitus seisis natuke kuni plaatimine jne valmis. Siis tegime ära vastasseinas oleva ja millimeetri pealt külmiku ja pliidi vahele mahtuva sahtliboksi ning lõpetuseks tulime veel ühe geniaalse idee peale. Aga ee... õhupuhasti ei ole siiani üleval... Sest ma kirjutasin kunagi ammu korra ventilatsioonifirmaga, et meil oleks vaja kaks auku puurida ja siis see asi venis ja siis tuli koroona ja siis see asi jäigi venima. Ups. Aga räägime kõigepealt siis neist suurest kappidest.

Alumise köögikapi tegemine

Meie kõige keerulisem kapp oli alumine köögikapp. Nagu ma köögi planeerimise juures rääkisin, siis see alumine kapirivi pidi meil tulema võimalikult "õhuke", kindlasti mitte traditsiooniline 60 cm. Lõplik suurus selgus pärast sobiva kraanikausi valimist - kraanikauss pidi sinna ära mahtuma, aga midagi sellest suuremat meil kuskile alumisse kappi ega selle peale planeeritud ei olnud. Otsisin kõige väiksema eest-taha mõõduga kraanikaussi, kuhu meie kõige suurem supipott siiski sisse mahuks. Kõige parema variandi välismõõt oli 38x50 ja lõplikuks kapisügavuseks jäi 43 cm. Segisti paigaldasime mitte kraanikausi taha, vaid kraanikausi küljele. Alguses väga kartsin et jääb imelik ja otsisin googlest pilte, aga no enam ei tule selle pealegi et see ei ole kõige tavalisem lahendus, väga hästi sobib nii ja säästab palju sügavusruumi kapilt. Lisaks otsutasime teha alumisele kapile mõlemast otsast nö "murtud" nurgad, sest kapp tuleb ukseni välja ja ukse ees tahaks saada liikuda mitte tunda, et kapp on ees (nagu enne ikkagi oli), teises otsas tahaks saada laua taha istuma ja samuti see nurk jääb ette. Üldjoontes oli tegevusplaan väga sarnane riidekapi tegemisega. Kõige esimese asjana lõikasime me välja kapi põhja ning siis lasime põhja külge "alusraami" mis töötab nö jalana (ja mis on eesäärest natuke tagapool, et tekiks varbaruum e toe kick). Selleks alusraamiks kasutasime 45x45 höövelprussi ja katsusime selle kinnitada nii, et nurgad eest otse koledad välja ei näeks. Lisaks tuli meil teha põhja seest ka ristkülikukujuline väljalõige ettejäävate veetorude ja veemõõtja jaoks, igatahes välja nägi asi selline:

Köögikapi põhi: diagonaalsed nurgad ning kapi jalaks põhjaraam 45x45 prussist

Seejärel lõikasime välja püstiseinad: nii külgmised välisseinad kui ka vaheseinad eri kappide vahel. Neil kõigil lõikasime tagant ülevalt 10 cm pika ja ~1.8 cm sügava väljalõike. Kui olime need püstseinad alt läbi kapi põhja õigesse kohta kinni seisma lasknud, siis kinnitasime kõik seinad ka tagant ühe pika laua külge, mille jaoks see väljalõige tehtud sai. Asi nägi välja nii:

Köögikapi püstseinad, millest on toestava laua jaoks sälk välja lõigatud

Köögikapi skelett: põhi, püstseinad ja neid fikseeriv tugilaud

Seejärel lõikasime välja pealmise plaadi, st töötasapinna. See tuli 40 mm paksust tammest, seega see saagimine oli ajamahukas :D Lisaks tuli sinna sisse saagida ka kraanikausi ava. Selleks joonistasime mõõdu harilikuga plaadile peale, puurisime nurkadesse suure puuriga augud ette ning lõpetuseks piinasime tikksaagi. Kui ma õigesti mäletan, olin selle pealmise plaadi mõlemad küljed juba ühe korra õlivahaga (läbipaistev TopOil) üle ka käinud, pealt tegin pärast veel mitu korda. Pealmise plaadi kinnitasime massiivsete metallnurkadega. Peale kraanikausi (esialgu kinnitamata) avasse sobitamist valisime välja ka kraani asukoha ning puurisime veetorude jaoks vastava augu.

Töötasapind (40 mm tamme liimpuitplaat), kraanikausiava peale joonistatud

Alumine köögikapp koos töötasapinna ja kraanikausiga

Töötasapinna fikseerimine metallnurkadega

Kui siis asi nägi välja juba päris ilus, siis saagisime diagonaalselt ära ka pealmise plaadi esimesed nurgad ning tegime ära kapi siseriiulid. Lõpetuseks kinnitasime liistunaeltega tagaseinaks paksu vineeri, millesse tegime mikrolaineahju riiuli juures ka augud elektripistikuteni pääsemiseks. NB: erinevalt meist, arvesta tagaseina vineeri paksus ikka kohe tööpinna alla! Meie olime unustanud vineeri võrra sügavust lisada pealmisele plaadile ning tulemuseks oli see, et pidime pealmist plaati nihutama ja selle võrra tuli õhemad kapiuksed teha, et need uksed ikka ilusti tööpinna all oleks.

Töötasapind lõigatud õige kujuga

Pistikupesade paigutamine kappi/riiulitesse

Isetehtud köögikapp enne uste paigaldamist

Lõpetuseks uksed ja hinged. Eriti uhke olin meie prügikastilahenduse üle: tegime kolm kasti (bio, üld, pakend), mis avanevad ust ettepoole kallutades. Lihtne teha ja väga mugav, lihtsalt kastid ukse külge kinni (vahetükiga, et prügikotti ka üle ääre keerata saaks) ja hinged alt ukse külge. Ahjaa, kraanikausile tegime ka "pealekäiva" lõikelaua, st lõikelaua, mille välismõõt on kraanikausiga sama, üks nurk kaarjalt ära lõigatud et vajadusel sodi sealt alla lükata, ning põhja all väiksed piklikud "jalakesed", mille peal ta kas laua peal seisab või kraanikausis olles kausi sees paigal püsib ja külgedele ei liigu (vildid veel ka jalgade välisküljel).

Kallutusmehhanismiga ettevanev prügikast

Sellest vasakule välisukse poole lahendasime diagnoaalnurga kavala pisikapi (termosed, veepudel, toidukarp, tagavara-piimakann, külmakotid, you know the drill) ning vabasse nurgakesse selle ette riputasime rätikud - ideaalselt kraanikausi juures. Teises küljes jätsime selle diagonaalnurga tagaseinata, et natuke avarust-õhulisust juurde anda, ning jätsime sinna kolm samasuguse äralõigatud-nurgaga kujuga riiulit. Võin öelda, et megarahul olen lõpptulemusega!

Isetehtud alumine köögikapp koos kraanikausi ja riiulitega (ja lõikelauaga)

Ahjaa, alumised kapid tahtsin alguses teha tumedaks veidi hallikaks siniseks, tegin isegi värviproove, aga lõin kahtlema ja küsisin mehelt nõu. Tal on aga täpselt üks lemmikvärv: must. Nii et ta ütles, et teeme mustaks, et nagunii kraanikauss on must kivi ja lauajalg on must metall. Tegimegi. Ja umbes samal ajal tulid mustad kapid moodi, nii et natuke aega oli meil kogemata trendikas köök!

Ülemise köögikapi tegemine

Ülemise köögikapiga oli sisu lihtne, aga mu suurim mure oli, et kas see ka kuidagi seinas püsib! Kapid on niigi rasked, täispuit veel eriti ja lehtpuu (tegime kasepuidust) ikka ka veel omakorda raskem.

Ülemine köögikapp õlivahaga viimistletult

Ülemise kapi otsustasime oma maise vara põhjal jagada kaheks: kuivatusrestiga nõudeosa ja laiem kuivained + klaasid + varia osa. Nõudeosa laiuse otsustas seega õige mahutavusega nõudekuivatusrest. Mu eesmärk oli saada sisuliselt võimalikult kitsas, st mahutada ära kõik meie 7 taldrikut nii, et nad saaks üle ühe vahe panna, et hõredam ja ruumi lisanduvate jaoks vajadusel. No supitaldrikud ja piklik snäkitaldrik võtavad ühe lisa-vahe ka, et siis ütleme 16 vahega nõuderesti oli vaja. Ja saime ilusti 18-vahese nõuderesti! Kinnitasime kahe pika tugiposti abil kappi, nood lasime lihtsalt läbi külgseinte kruvidega kinni. Ja selle kohale kaks tavalist riiulit: kruusidele ja kaussidele jne.

Ülemine köögikapp koos ustega (nõudekuivatusrest veel kinnitamata)

Kapi teise poolde tegime lihtsalt kolm riiulit. Kartsin natuke, kas tulevad liiga pikad ja hakkavad painduma raskuse all, aga ligi kaks aastat hiljem pole ühtegi paindepoegagi näha. Kappidele paigaldasime vaikseltsulguvad hinged (freesi ümmargune süvend, peitelda üleni madalaks, kinnita hing) ja mustad puidust retromoega kapinupud. Lisaks, ülemise kapi planeerisime alumisest lühema: vasakud servad on tasa, paremal st söögilaua pool lõpeb ülemine kapp tükkmaad varem ära. Selle asemel panime töötasapinna puidu jäägist väikese riiuli, mis tuleb täpselt sama kaugele välja kui alumine kapp, sügavus on ca sama mis alumise kapi otsaserv pärast siis seda nurkade mahalõikamist alles jäi. Väga hästi läheb visuaalselt kokku. Ja muidugi siis pistikupesad planeeritud riiulite juurde, veekeetja ja kohvimasina jaoks. Riiulid kinnitasime metallist kanduritega, ülemise seina külge, alumise kapi omad kapi külje külge.

Köögikapid enne alumiste uste paigaldamist

Ja mõned algsed joonisepildid ka lõpetuseks

Mõned köögikapi tegemisele eelnenud joonised

Mööbel: köögimööbli planeerimine ja köögitehnika

Vahepeal olid koroona ja suvepuhkused, nii et olen nüüd kirjutamisega asjade seisust täitsa maas. Katsun nüüd üht-teist taastada.

Köök on enimplaneeritud ruum, ma usun, et mitte ainult meie kodus, vaid pea kõigi remontide käigus. Osalt on sealgi taga hea turundus - "töökilomeetrid", "tsoonide planeerimine", "spetsiaalne furnituur" jne. Teisalt on köök tõepoolest reeglina enimkasutatud ruum, st mitte võib-olla "enimviibitav ruum", aga "enim aktiivselt-midagi-tehtav ruum" ja "enim-kappe-kasutatav ruum". Kus mujal kasutad sa kolm korda päevas mitmeid kappe ja seadmeid? Seega, kui midagi valesti läheb, hakkab see lihtsalt sind ilmselt rohkem häirima.

Meil on mitmeti praegu populaarsetest erinev köök. Minu esimene ja vankumatu tingimus oli, et köök on eraldi, nelja seina ja suletava uksega ruum ning köögis peab olema normaalne söögilaud 2-3 inimesele. Nimelt, ma ei ole suurem asi vaaritamise fänn ning ka mu mees ei ole hobikokk. Seega meie köök ei ole restorani tagatuba, vaid ajaveetmise koht. See koht, kus me kahekesi hommikuti kohvi joome. See koht, kus ma saan aknast vaadata õuestoimetavaid line. See koht, kus ma saan ukse kinni panna ja sõbrale ja veini valada, kui ta naine peaks ta maha jätma. See koht, kuhu saab suurema ürituse ajal väiksem seltskond omavahel lobisema ununeda. Teate küll, kõik korteripeod lõppesid ju alati köögis, ning seda ka väikestes paneelikates, kus köögi ruutmeetreid oli heal juhul viis ja seltskond vähemalt kümnepealine. 😏

Introverdi häda, mis sa teed. Hindan privaatsust, soppe, ruumi liigendatust. Moodsad rehetoad, kus esik, elutuba ja köök on kõik üks saal, ei ole mulle igapäevaseks eluks sobilikud. Ma ei suudaks keskenduda oma tegevusele, kui samal ajal keegi teine mikserdab, vestlust sõpradega häiriks õhupuhasti müra ning sõltumata sellest, mitu tonni see õhupuhasti maksis, ei oleks mul usku, et samas saalis olev villane mantel ei võtaks kala valmistamisel toidulõhna külge. Aga ma annan endale aru, et kõik need argumendid - nagu ka vastuargumendid - ei ole mitte põhjused, vaid õigustused. Nagu paljude asjadega siin elus, võtame me kõigepealt vastu usu ja siis ratsionaliseerime endale sinna taha põhjused.

Igatahes, eraldi köök. Ei õnnestunud saada 12m2, on 7m2. Selle sees on veel ahi, mis võtab hea jupi ära. Seega päris hea planeerimisülesanne, ca 2m lai ja ligi 3m pikk (hiljem lisaks meie ehitatud laiendus). Mul on kohe eraldi hunnik köögijooniseid, nii ruumiplaneeringu osas kui mööbli tehnilisi jooniseid. Algselt oli siis selle korteri köök lahendatud nö kaherealise köögina. Vasakul ja paremal kapid, keskel koridor ja koridori lõpus aken. Kui mõlemal pool olid  standardsed 60cm kapiread, siis lihtne matemaatika ütleb mulle, et keskele jäi maksimaalselt 200 - 60 - 60 = 80 cm kõndimisvahe. Aga mina tahtsin sinna veel hoopis söögilauda!

Köök enne: taga paremal nurgas oli veel külmkapp

Võimaliku ruumiplaneeringu taandasin lõpuks kolmele variandile:

1) jätame köögimööbli ainult ühte seina praegusest kahest (vasakule) ning laiendame ruumi söögilaua lisamiseks - miinus on see, et söögilaud jääks pimedamasse nurka aknast eemale ning külmik jääks aknale osaliselt ette (valgust varjama);
2) paneme köögimööbli üldse aknaga seina ja ainult alla - ilus, aga miinusteks on söögilaua jäämine uste ja kappide vahele, kraanikausi jaoks uute torude vedamine  ning ilmselt jääks pliit ja külmik kõrvuti, kuna kumbki ei saa jääda akna ette;
3) jätame köögimööbli kahte seina, aga kumbagi osaliselt: vasakule ette kitsamad kapid ja paremale taha uude laiendusse rohkem sügavust tahtva külmiku ja pliidi (üks kapp nende vahele) - pluss on see, et söögilaud jääb ruumi lõppu akna alla ning on võimalik ka puupliit ahju kõrvale lisada, miinus on see, et kraanikauss peab olema nö kitsaste kappide rivi peal.

Olgu öeldud, et kraanikausi paigutus oli siis veel lahtine ning need joonised on tehtud tagantjärgi - st ma ei teadnud algselt veel, mitu cm me saame oma "sopikest" ehitada ning arvasin, et see köögilaiendus tuleb natuke suurem - sellest ka need piiridest väljas olev söögitool, pliit jne. Ja pliit oli meil ka juba valitud, otsustasin alles jätta eelmiste elanike armsa vana elektripliidi. See meeldib mulle, kuna on kahe rauaga poole kitsam pliit, mille all oli ka vastavalt väike ahi! Strömberg, made in Finland ja puha. Kui uut tahta, oleksin kindlasti tahtnud gaasipliiti, aga kus seal pisiköögis seda ballooni hoida... Kui see vana pliit peaks kunagi üles ütlema, eks siis vaatame, teeme vana pliidi asemele kapikese ja paneme kahese integreeritava pliidi peale, ahju asukohaga peab veidi nuputama, kuna kitsaid keegi vist ei tee enam.

Igatahes, kui esimesel pilgul on paberil esimesed kaks lahendust ilusamad, siis reaalselt kasutust ja valgust läbi mõeldes tundus viimane variant ainuvõimalikuna. See on ainus variant, kus uksest käimine ei ole tüütu (väike kapirivi pole tegelikult ristkülik) ning pliit ja külmik ei ole ei ei akna ees ega kõrvuti ega lihtsalt koledalt kuskil rivi keskel. Ja tegelikult oli see akna all olev söögilaud mulle peamine, lihtsalt kõige õigem koht istumiseks. Kõik muu tuli juba selle kontseptsiooni ümber ehitada.

Kui köögisein sai lammutatud ja uus sopike püsti pandud, oli ka selge, et köögi laiendus on tugitala tõttu planeeritust väiksem. Kui ma alguses lootsin, et saame selle laienduse teha pea-aegu ahjuni, siis tegelikkus jäi selle sisemõõt ~130 cm. See tegi elu veelgi keerulisemaks, sest olin vahepeal kõik kappide tehnilised joonised valmis teinud ja siis selgus, et külmiku ja pliidi vahele lihtsalt ei mahugi suur kapp. Seeõttu kolis sinna pisike sahtliboks (noad-kahvlid, pannilabidad, küpsetuspaber etc) ning oli ka aeg kraanikausi asukoht ära otsustada. Peale väikest kaalumist otsustasime selle jätta ukse poole otsa, kuna siis polnud vaja torusid vedada ning kui seal peaksid mustad nõud olema, ei jää need külalisele nö nina alla laua taga istudes. Lisaks teeb see kiiremaks välja astudes vee kaasavõtmise, saad kasvõi välisjalanõudega koridoris seistes ennast vett võtma küünitada. Teisalt tähendab see seda, et nõudepesija seisab ukse ees - aga ma hindasin selle segavuse siiski pigem madalaks. Tehniliselt on meil siis kaherealine köök või II-kujuline köök, kuigi väga ebatüüpiline variant. Lõplik köögiplaan sai selline:

Ahju kõrvale lasen pottsepal paigaldada ka pisikese klaasuksega kaminpliidi, et saaks talveõhtuti leeke vaadata või vahel elava tule peal pannkooke praadida. Algset puupliiti ei olnud säilinud. Külmkapi ostsin puhtalt müra (db) ja mõõtmete järgi, sain 55x55 cm ja vaikse külmiku, järjekordne superleid (Hisense oma, 39 db ja 250€). Muide, külmikute mõõtmetevalik on ikka masendavalt piiratud, otsisin ka mingi aeg ka madalat ja laia kappi tuttavale vana kapi asemel - pole enam olemas. Ja lisaks, ka meie vana pliidiga sarnast tüüpi pliite enam ei tehta, kuigi ma ei saa aru, miks (paljudele piisab kahest rauast, kitsam ahi läheb kiiremini soojaks ja raiskab igatpidi vähem elektrit, samas kui kala või lihatükk mahub mõlemasse, koogivorm ka).

Kõige kauem läks sobiva kraanikausi otsimiseks, tahtsin ühe kausiga kraanikaussi, kuhu osalt mahuks ära meie kõige suurem pott, aga mis teisalt oleks võimalikult väike, sh eest-taha väike, et ei peaks väga sügavaid kappe tegema ning ka ilma küljepealse nõrutusalata jne. Peale pikemat otsimist valisime välja Teka Radea 450/325 musta "kivist" kraanikausi, aga sõelal olid ka nt terasest Reginox 3530 ja ruudukujuline Arca SQA100. Visuaalselt olen ma meie valikuga väga rahul, aga igasugune jutt sellest, et kivist kraanikauss on parem kui metallist, sest sinna ei jää veeplekke, on muidugi hülgemöla. Et kuigi mulle meie oma meeldib, siis tegelikult ei ole reeglina kivist kraanikausid minu hinnangul oma hinnavahet väärt, hoolduse mõttes nad kuidagi otse lihtsamad ei ole (ka teiste kogemuse põhjal, mitte ainult enda). Samas tuleb tunnistada, et meie kööki sobib see must kraanikauss koos mustade alumiste kappidega ülikenasti ja mul on väga hea meel, et kitsas ja lai kraanikauss ikkagi olemas oli. Saime ta mingi ootamatu ale käigus hoopis Photopointist, kus üks järsku Eesti laos olemas oli, enne olin plaaninud seda ka Lätist osta (ei ole kooner, ma võin asjade eest maksta küll, kui nad on seda väärt ja kui see raha läheb asja tegijale, aga kui see raha läheb  vaheltkasu võtva müügifirma bossu taskusse, siis mu mott on reeglina väike).

Segisti osas tahtsin kõrget ja kaarega, see tundus ilusam ja kasutuseks palju mugavam (rohkem ruumi). Ma ei arvestanud aga sellega, et koos sügavama kraanikausiga tähendab see seda, et tugevamal survel hakkab vesi ka pritsima - nii et igal asjal omad plussid. Leidsin õnneks kohalikust ehituspoest ilusa mati viimistlusega kraani, mille käepide meile meeldis (Invena iron inox) ja see maksis suurusjärgus 25€. Nagu näha, siis ma ei poolda ülikalli köögitehnika ostmist, kraan on siiski toru, kust tuleb vett, ma maksan selle eest 400€ ainult juhul, kui see hakkab minu eest nõusid ära pesema ja kappi laduma. Kraani paigutamisest räägin lähemalt kappide ehituse juures. 😊

Õhupuhasti ostmisega tundsin end esialgu nõutult, mida enam googeldada, seda segasem see kõik tundus. Ja mees polnud üldse kindel, kas seda vajagi on.  Mina siiski tahtsin. Pean ütlema, et välimuse poolest meedlivad mulle need vanemat tüüpi kapi alla paigaldatavad õhupuhastid kõige rohkem, vot sellised. Meie väike köök ei vaja ka meeletut võimsust, nii et need vähemvõimsad ja vaiksemad mudelid tundusid ka mõistlikud. Aga tehnilisi näitajaid uurides jäi mulle silma ka üks uuem Elica Joy Blix mudel, mis tundus siiski mõttetult kallis. Ja sinnapaika mu uurimistöö jäi, tegelesime ehituslike asjadega vahepeal. Teadsin vaid, et kindlasti ei taha nö püramiidikujulist, mis on tolmu ladestumise osas tüütu. Siis aga sai köök järsku valmis ja oli aeg plaatija kutsuda - ning õhupuhasti tuli ära otsustada. Võtsin siis oma vanad bookmarkid lahti ja avastasin, et selle mudeli saalinäidist müüdi parajasti reaalselt poole odavamalt vaid paari kilomeetri kaugusel poes... Sellise allahindlusega tundus see variant juba täitsa okei ning lasin kohe sealkandis olnud sõpradel selle saalinäidise olukorra üle vaadata. Täitsa normaalne oli. Selle peale ostsin netist ära ja ei vaevanud oma pead selle teemaga rohkem 😎 Kindlasti oleks ka natuke soodsamalt normaalse asja saanud, lisaks pooldan ma tegelikult mehhaanilisi nuppe (tunduvad töökindlamad ja mugavamad kui elektroonilised), aga tundsin, et ei jaksa enam rohkem googeldada ja see allahindlus oli liiga õigel hetkel. Jälle pika remondi võlud, ostmise ajastamisega saab palju võita.

Köögikapid panin jällegi paika meie vajaduste järgi. Vaatasime kriitiliselt üle oma köögivarustuse ning andsime teisele (/kolmandale/neljandale) ringile ära sõprade-sugulaste "pärandusi", mida tegelikult ei kasuta. Kuna tahtsin kapipinnad jätta võimalikult vabaks, planeerisin mikrolaineahju kappi sisse ning määrasin kohe ära ka väljasolevate pisiseadmete (kohvimasin, veeketja) asukohad. Pistikupesad vedasime köögis paika juba vastavalt asjade asukohale. Mõtlesin sisuliselt iga meie köögis oleva asja tulevase asukoha ära, mõõtsin esemete kõrgusi jne. Aga kappidest siis ka pikemalt juba järgmine kord, nende ehitamise loo juures. Tehnikal ja ruumiplaneeringul peaks ring peal olema - aega võttis, aga asja sai!

Mööbel: erimõõdus riidekapi ise tegemine

Nagu öeldud, teeme suure osa mööblist ise. Kui voodi, öökapid ja jalutsikirst said juba enne korteriostu tehtud, siis riidekapp ootas oma aega. Kui varem olime mööblit teinud männist, siis seekord otsustasime proovida kaske. Eelkõige oli see soov kööbimööbli osas, mis saab palju kulumist, aga võtsime ühtlasi kaske ka riidekapi jaoks. Mööblitegemiseks said valitud pika lamelliga kase liimpuitkilbid tavapärase 18 mm paksusega. Ja kappide tagaseina jaoks kasevineer, lõpuks läks äkki 6,5 mm paksune, vist oli mingi variant laost otsas parajasti.

Ehk siis ikka selline lihtne DIY mööblitegemise projekt. Nii profid me veel pole, et tislermaterjalist asju teha. Tööriistad, mida sedasi ise mööbli tegemiseks vaja läheb, on suht primitiivsed: tikksaag, mõõdulint ja pliiats. Vapramad võivad ka tavalise saega proovida, aga sinna läheb jõudu ja higi, kujutage ette kahemeetrise riidekapi seina pikikiudu saagimist... Akutrell või muu trell (+ kruvid) on ka sügavalt soovituslik, aga kui ikka väga tahta, saab ka haamri ja naeltega. Liivapaber. Kena oleks ka taldlihvija vms, millega seda liivapaberit mugavalt rakendada, aga siin saab küll ilma ka hakkama.  Aeg-ajalt võivad ära kuluda peitel hingede uuristamiseks, kruvikeeraja käepidemete kinnitamiseks ning tavaline saag asjade jaoks, mis on tikksae jaoks liiga paksud.

Selline reaalne tööriistapark ongi minu peas ainult tikksaag ja (aku)trell. Kui odavamat otsa otsida, võib need kaks kokku 100 euroga kätte saada. Hmm, andis ka mõtte: hea kingitus koolilõpetajale on akutrell. Miks mitte? Kõlab nagu iga oma elu alustaja reaalne vajadus, kasvõi IKEA kokkupanemiseks. Ja palju praktilisem kui teise inimese valitud lõhnaõli vms. Igatahes, kaldun teemast kõrvale. Tööriistu nagu trell ja tikksaag saab reeglina ka vajadusel kelleltki laenata. Tikksae terad ja trelli otsikud võivad pikema töö peale vahetust vajada, aga pole kallid. Üks korralik mõõdulint, eelistatult ehitusmõõdulint, üks peitel ja veidi liivapaberit ei ole just üüratu poenimekiri. Seega on võimalik sellist tööd teha suht madalate kuludega.

Toa plaan,
riidekapp üleval paremal

Ise mööbli tegemine algab muidugi ideest ja joonisest. Riidekapi tegemise põhiline kriteerium oli meil see, et ta oleks ebanormaalselt "õhuke" ehk väikse sügavusega Selle põhjus oli ruumiplaneeringus: kõige parem koht riidekapi paigutamiseks oli toa ukse kõrvale, aga seal oli vaid 36 cm ruumi! Nimelt ahju kõrvale ei oleks riidekappi laiuse mõttes kuidagi panna saanud ning oma töölauda ma ka ukse ette ega ka seljaga ukse poole panna ei tahtnud. Tegelikult ma ei näinud selles väikse sügavusega riidekapis mingit probleemi ega näe siiani. Enamusi asju riidekapis  lihtsalt ei hoia kahes hunnikus - esimene ja tagumine - vaid ühekaupa, mis ongi mugavam, siis pole ka soovi riiulite asemel sahtleid teha.

Isetehtud riidekapi joonis

Riidekapi planeerimist alustasin meie vajaduste väljaselgitamisest. See tähendas kõigi riiete inventuuri, nende riiulikaupa rühmitamist ja kokkuvolditud hunnikute mõõtmist 😂 Ma ei liialda paraku. Ma arvan, et see on mingi autismi erivorm. Aga igatahes, me ei ole kumbi need inimesed, kes selle väljendamiseks, et mingi asi on kena, selle ära peaks ostma ja seega on meie riiete hulk kodus suhtelisest konstantne - uus ostetakse siis, kui vana katki läheb. Seega kuigi üksikud esemed vahel vahetuvad, siis ilmselt minu T-särgi hunniku kõrgus või riputamist vajavate kleitide arv drastiliselt küll ei muutu. Mõõtmisi tegin ka selleks, et kuna eri asju on erimoodi mugavam voltida jne, siis lihtsalt huupi riiuli laiuse valides ja ühtlased kõrgused pannes võid olla lollis olukorras, kus üks kampsun nõuab eraldi riiulit sest ta ei mahu teiste peale vms. Tuli välja, et meil on asju suhteliselt vähe ja ruudulisel paberil "kastikeste" st riiulite kohti vahetades jõudsin kähku selleni, et mina saan ühe kitsama püstaku, mees saab ühe laiema püstaku ning mingi varia ruumi teen endale riputuspuu alla. Kuna kapp sai üle ootust väike, joonistasin kõige ülesse ka ühe suurema "vaba" riiuli rivi juurde, kuigi olin kummalegi juba ühe "vaba" riiuli lisanud. Kapp jäi umbes toaukse kõrgune. Lisaks vähendasime selle lükkega ka oma saagimist, ümardasime seina mõõdud suuremaks nii, et osad plaadid saaks vastavat pidi saagimata jätta. Ahjaa, ja riiete riputamise toru on meil tavalisest teistpidi, st tagant ette mitte vasakult paremale. Selline asi on teleskoop-toruga olemas nt Ikea Komplemet sarjas, aga lihtsalt teistpidise pulga tegemine ei ole ka ise raske, näiteks L-kujuline, mis kinnitub tagaseina ja eest lakke. Niipidise lahenduse kasutamise põhjus oli ikka seesama kapi väike sügavus, nimelt ei mahuks suuremad riidepuud tavapärast pidi kappi lihtsalt ära.

DIY riidekapp: raam

Riidekapi valmistamist alustasime põhja, "katuse", külgede ja kahe pika vaheseina välja lõikamisest. Uksed planeerisime küljetükkide peale (st küljed ja vaheseinad selle võrra kitsamad) ning põhja ja katuse vahele (uksed tulevad seega vaheseintega sama kõrged, mitte rohkem). See on selline üpris klassikaline lahendus, kuigi kui muretseda uste viltususe nähtavale jäämise pärast, siis võib parem planeerida uksed ka põhja ja katuse tükkide ette. Igatahes, siis lasime need plaadid kõik õigesse kohta põhja ja katuse külge kinni. Labaselt lihtsalt kruvi sisse lastes: ühest plaadist risti läbi ja teise pikuti sisse. Siis lisasime põhja alla põhja raami. See tõstab kapi maast kõrgemale, et kapiustest allpool oleks ka ruumi - on kapi jalgade eest. Selleks tegime 45x45 mm väiksest höövelprussist ristküliku kujulise aluse. Esimese ja tagumise prussi panime sisuliselt täispikkuses kapi vasakust servast paremani ja külgmised nende vahele. Jätsime igas suunas vaid väikse varu, et see alus/jalg oleks veidike plaadi äärest seespool. Sellega oli riidekapi raam koos.

DIY riidekapp: skelett

Teisena paigaldasime riiulid. Need kõik tuli mõõdus välja lõigata, lihvida (esiservad lihvisin veel veidi ümaramaks) ja mina otsustasin ka õlivahaga katta. Sedakorda poolmatiga, Osmo 3065. See ei ole riidekapi puhul ilmselt oluline, millega sa selle täpselt viimistled, aga selge on see, et riiuleid on lihtsam viimistleda enne paigaldamist. Seejärel, kuni õlivaha kuivas ja päev polnud veel õhtus, lihvisin juba raami koos olles üle ka siseseinad. Enne ei viitsinud, aga nüüd oli hea mugav ja aega nagunii oodata. Ja kandsin neile ka õlivaha peale. Järgmine hommik käisin õlivahatatud pinnad õrnalt terasvillaga üle, et saada täiesti siledaks. Ja siis paigaldasime riiulid ära, samamoodi lihtsalt kruvidega läbi külgede. Ei hakanud isegi välisseinas punnidega ega nurkadega toimetama. Oluline on sealjuures jälgida, et eri "püstakute" riiulid ei oleks liiga lähestikku, muidu on see kruvi laskmine üpris võimatu. Mina oma ülemisi riiuleid lisades selle peale ei mõelnud (joonisel ühe sirge joonena) ja siis me natuke mängisime ringi. All paremal nurgas oli siis üks püstine väike eraldaja ka lasta, selle tegime samamoodi - läbi põhja ja läbi pealpoolse plaadi kruvidega.

Liistunaelu soovitan valida hoolega

Siis naelutasime peenikeste liistunaeltega taha kinni vineeri (läks kõigile seintele lihtsalt peale, põhjaraami taha mitte). Soovitan liistunaelte osas võtta mitu varianti: ühed olid väga pehmed ja läksid lihtsalt kõveraks, teised olid jällegi purunemisohtlikud. Ja lõpetuseks ette uksed. Mõõtsime ja lõikasime uksed, tõime hinged. Valisime vaikselt sulguvad hinged, nende jaoks oli vaja uste sisse ümmargused süvendid uuristada. Selleks hankisime õige suurusega freesi, mis meie akutrelli ette sobis, lasime sellega ringjoone ette ja toksisime peitliga seest piisavalt sügavale tühjaks. Seejärel tuli saada uksed ilusasti ette, sellega oli natuke sehkendamist nagu ikka. No stiilis, et üks plaat on natuke ühtpidi paindes, teine plaat on natuke teistpidi viltu, põrand on natuke kolmandatpidi loodist väljas jne.

Seekord ma kandsin ustele viimistluse ka peale alles siis, kui need juba kapil ees olid. Valisin valge õlivaha, mida plaanin ka köögkappide juures kasutada (Osmo 3188) ja panin seda ainult ühe kihi, isegi läbipaistvat ei pannud peale. Riidekapp ju suurt kulumist ei saa ja mulle see läbikumav toon väga meeldis. Pärast kuivamist lisasime käepidemed, nende kruvidele lasime väikse puuriga augu ette, et jumala eest katki ei lööks midagi. Kapi küljed tahtsin teha tumeda pruuniga, aga pidin selle viimase vahatamisega ootama, kuni olin oma kirjutuslaua kätte saanud ja selle värv teada oli. Siis valisin tooni välja, silmalt arvasin, et vaja oli midagi pähklist/konjakist veidi tulmedamat, aga mitte päris antiiktamme. Võtsin seekord Osmo õlivaha 3073 terra, arvestusega, et kask on seal all ju hele. See toon jäi küll lauast toonikese tumedam, on teine üpris lähedal antiiktammele, aga väga kena toon. Kirjutuslauda ma selle pärast  tumedamaks ei tee, mõte oli pigem selles, et toonid kokku sobiksid. Korra ma tegelikult juba mõtlesin, et ei hakkagi kirjutuslauda üldse värskendama, et on vanana ka armas (kirjutuslaud on 1930ndatest, hetkel ainuke eestiaegne mööbliese magamistoas). Aga siis tõi lahke mees mulle õhtul kannu kummeliteed töötegemise kõrvale ja nüüd on mu laua peal kaks ringikest. Seega tuleb ikkagi ära õlivahatada, misiganes õli või peits siin peal on, ei ole järelikult paraku kuigi suure kasutuskindlusega 😐

Riidekapi viimane õlivaha kiht kuivamas
(Osmo 3073 terra, vastu valgust tundub tegelikust tumedam)

Remondiblogi: ahju värvimine kolme eri värviga

Ahi, nagu see korteris enne meid oli:
roosa värviga kaetud ja natuke väsinud

Nagu mainitud, jätsime vana ahju korterisse alles. Kasutama me seda suuresti ei hakka, kuna uueks talveks paneme keskkütte sisse - meil on majal enda pelletikatel, millega meie nii sooja vee kui kütte osas liitume. Varem oli soe vesi elektriboileriga ja küte korteri ühes otsas selle ahjuga ning vannitoas ja teises otsas elektriradikatega. Töötavat ahju välja lammutada tundus mulle siiski, nagu liiga palju mõttetut tööd, kunagi võib ahju tagavaravariandina vaja minna nagunii. Liiatigi teeb puhtalt ahju olemasolu korteri natuke hubasemaks ning ma plaanin kööki ka pisikest puupliiti (kaminpliiti), mille jaoks tuleks nagunii vähemalt lõõr alles jätta. Tõsi, korra ikka käis peast läbi, et kööki saaks hea jupi ruumi juurde, kui ahi maha lammutada, aga samas ei oleks see kasutatavat ruumi ikkagi juurde andnud, kuna on otse ukse kõrval kitsas nurgas.

Ahi oli enne meid roosa värviga üle värvitud, selle all tundus ka teine varajasem värvikiht olevat. Veidi aega kaalusin ahjult värvi eemaldamist, aga see tundus olevat üpris keeruline töö + arvatavalt seal all olev oranž lihtpott oli ka üks üleliigne värvitoon toas visuaalselt juures. Ja noh, selle värvieemaldamise jutu peale vaadati mind ka üpris mõrvarlikult, olime just põrandalt värvieemaldamise lõpetanud. Nii et meie ei läinud värvi eemaldamise teed paraku.

Värvitud oli üpris lohakalt (ma kahtlustan ka selles värvikihis
samu inimesi kes köögiukse maha võtsid ja kipsi seina panid)

Aga julgustan kõiki, kel soov, ahjult värvi eemaldamist proovima. Pärast seda, kui endal ammu muud lollused tehtud, leidsin mitmeid häid soovitusi selle värvieemaldamise lihtsamaks tegemiseks. Esimene on aga anti-soovitus: ära eemalda ahjult värvi kuumapuhuriga ega speedheateriga. Kivi akumuleerib endasse sooja, soojaõhupuhuriga teed pea asjatult tööd ja tulemuseks on kinni "põlenud" värvikihid. Müüakse mitmeid värvieemaldajaid, millest mõnest võib isegi kasu olla, aga savipotikividel on komme "imendada" ja seega, kallist värvieemaldit kulub väga palju ning enne katsetamist ei julge ühegi kohta pakkuda, et tegelikult töötaks. Küll aga on olemas väga kodukootud maiguga lahendus, mis üllatavalt kombel ka veneaegseid õlivärvikihte kergesti eemaldama peaks. Selle kirjutab ka Hansumardi blogi. 
 Ahjult värvi eeemaldamiseks on kõige parem lubja-rohelise seebi segu. Nii 50-50 peaks täitsa okei olema. Kõige parema tulemuse saab võimalikult aktiivse valmis lubjapastaga (nt Saaremaa Lubi versioon) ja rohelise seebi geeli kujul leidmisel. Poes kipub ta olema pigem lahjendatuna. Tekib väga leeliseline lahus, mille eest tuleb ennast paksude kummikinnastega korralikult kaitsta, aga võtab tolmuvabalt ja naabritele gaasikambrit korraldamata värvi maha! Mis veel teha jääb, saab teha mehhaaniliselt mõne lihvija või relakaga.

Ahi pärast halli(???)
ahjuvärviga ületegemist

Mina aga otsustasin siiski ahju üle värvida. Mõtlesin, et kui seinad tulevad helehallid, võiks ahi tulla ilus "keskmine" hall. Järgmine kord ehituspoes käies leidsin spetsiaalsed ahjuvärvid riiulilt ja näidisnupukese hall toon oli väga ilus ja üldse mitte meeletult läikiv. Mõeldud - tehtud. Tõin kaks purgikest koju ja võõpasin ahju halli ahjuvärviga üle, kõigepealt magamistoa poolt. Ja no väga ei teadnudki, mida tulemusest arvata. Esimene mure, mis ikka tõesti silma jäi, oli see, et see toon oli rohkem roheline kui hall. Lootsin, et ehk kuivab halliks. Ei kuivanud. Jäi jumalast roheline. Ja üpris läikiv. Iseenesest üldse mitte kole, mulle mõnes mõttes see õrnalt rohekas toon täitsa meeldis. Ja mõtlesin, et äkki on asi ka selles, et kõrval on punakasbeeži mustriga tapeet (magamisoas), et äkki köögi pool tundub hallim, kus seda kõrval pole. Värvisin ahju köögi poolt ka ahjuvärviga üle. Jäi täpselt sama roheline. Ja siis ma natuke frustreerusin. Poe näidis oli olnud nii kena, valguse vahe kindlasti ka mõjutab, aga tõesti, nagu teine värv oleks. Ja kuigi see roheline iseenesest pole halb, siis ma paraku lihtsalt ei taha meie kööki seda värvi... Selle kõrval tundusid ka köögiseinad veel rohkem sinakad-lillakad kui enne.

Lasin asjadel natuke settida. Mõtlesin, et üldilmele aitavad ju veel kaasa uued tahmatopsid ning lisaks plaanisin siibri ja ahjuukse kuidagi korda teha. Siibri lasin sirgelt taldlihvijaga tahmast ja vanast värvist puhtaks (jah, keegi oli siibri ahju sees oleva osa ära värvinud), tahma lendas meeletult, aga tulemus oli väga ilus. Aga ahjuukse pealt tegi puhastamise-lihvimise katse tegi rohkem kahju kui kasu. Tulemus ähvardas jääda laiguline ja töö ei edenenud. Sattusin kuidagi googeldades kellegi blogisse, kes värvis ahjuukse ja siibri kuumakindla spreivärviga üle. Mõeldud - tehtud. Ostsin kohalikust supermarketist kuumakindla värvi. Öeldi, et kuumakindlatel tuleb täpseid numbreid ka vaadata, mitmed on liiga madalatele temperatuuridele, ilmselt autoosade juurde mõeldud. Mina sain kuni 800 kraadi jaoks ja koju jõudes lasin siibri mõlemalt poolt üle (natuke niuks, mulle meeldis värvivabana ka, aga nagunii läheb uuesti tahmaseks ja olgu uksega ühtemoodi). Ja siis läksin kööki, teipisin ukse ümbruse kinni ja spreitasin ust üle. Eee... soe soovitus. KUI sa peaks tahtma midagi spreivärvida, siis tee seda ENNE, kui sa oled seinad ja põranda ära viimistlenud... Ma küll katsin osa põrandast kinni, aga see must tolm oli kõikjal. Ja ma nii kartsin, et ma ei saagi seda maha. Õnneks õlivaha järjekordselt õigustas ennast! Ja see vahaga seinavärv suuresti ka. Küll aga selgus mure, et see värv jääbki pudisema. Nimelt tulnuks toda kuumakindalt spreivärvi lõplikuks kinnistamiseks kuumutada, oli äkki ca 200 kraadini. Noh, me kütsime ahju küll, aga ei uks ega siiber ju tegelikult 200 kraadi pinnatemperatuuri kätte ei saa. Ja siis mõnda aega ta ajas puru ja veidi ajab siiani. Ütleme nii, et uuesti ahjuga möllates leiaksin värvimise asemel ikkagi mingi muu viisi, mis ei jääks hõbedase ja musta kirju lihvimisest. Aga hetkel las ta olla.

Kuna see roheline värv ahjul mind ikkagi häiris, siis ma vahel googeldasin natuke ahju värvimisega seonduvat. Lõpuks leidsin, et kiidetakse mingit uut ahju ja soojamüüri värvi Tikkurila Muuri, mida saab värvikaardi järgi toonida lasta ja puha. Kuna mida aeg edasi, seda rohkem kurb ma selle rohelise pärast olin, siis tegin lõpuks ükspäev õiges linnaotsas olles impulssostu ja hankisin kaks purki seda Tikkkurila Muuri värvi. Kui varem oli mõeldud seinad helehallid ja ahi tumedam hall, siis kuna seinad olid algsest plaanist tulemadamad, otsustasin ahju teha algsest plaanist heledama. Lisaks olin ma kõigi nende värvi-ebaõnnestumiste poolt ära hirmutatud ja mõtlesin, et kui see hall ka peaks otsustama olla sinine, lilla või roheline, siis vähemalt heledama tooni puhul ehk on see lisandtoon vähem intensiivne. Mul on küll uue arvuti ekraan kalibreerimata, aga ma juba nägin ka sellel väljavalitud heledal G497 tikkurila toonil ohtlikku rohelist kuma kui silmi kissitasin 😬

Värvipurgid seisid tükk aega kapis ja ootasid, kuni ma tunnen ennast vähem süüdi, et pirtsutan ja uue värvikihi peale tõmban. Ja muud tegemist oli ka üpris palju ja mingi väike blokk oli juba ees selle ahju värvimisega. Aga kui ma siis lõpuks selle töö ühel öösel kell 1 ette võtsin ja katsetasin, kas see üldse jääb vana värvi peale...

Esimesed katsetus-värvitäpid Tikkurila Muuri värviga

KOLM HALLI: vasakul sinakas seina-hall, keskel rohekas
ahjuvärvi-hall ja paremal esimene argilik tõmme
Tikkurila Muuri tooniga G497 Höyry

... siis selgus, et see värv hakkab täitsa hästi sinna peale NING EI OLE ROHELINE. Ega sinine. Ega lilla. Ega viis tooni arvatust tumedam. Vaid ta reaalselt ongi mega-hele-hall nagu väidetud. Mul oli seljataga üpris raske ja halva tujuga päev, aga selle värvimise peale üksi kell 1 öösel köögis venis mu suu kõrvuni!

Värv oli mega mõnus ja töö edenes siledal küljel kiiresti. Esimene kiht jättis veel rohelist veidi läbikumama, lisaks on öösel lambivalgel värvimine nagunii halb mõte, raske on aru saada, mida sa näed. Igatahes panin igaks-juhuks teise kihi ka, ei oodanud midagi, vaid jätkasin kohe siis kui esimene ring peal. See muidugi võttis aega. Ahjusuu poolse külje värvimine on tehnika osas üpris tüütu tegevus - siibri ja tuhatopsid saab välja võtta ilusti, aga ahjuust ju eest ära ei võta. Ja sellel on veel hinged. Ja hingedest seinani on täpselt 5mm liiga vähe maad, et pisike rull sinna ära mahuks. Nii et ära kulusid nii suur rull, väike rull kui ka pintsel. Ja kõik servad (seina-ahju piir) tuli ka käsitsi pintsliga soperdada, kuna meie maalriteip tõmbas viimasel kasutusel värvi koos pahtliga maha paarist kohast, kui seda eemaldada. Ja siis oli vaja värvida näiteks ahjuukse alumist piiri selili põrandal ja kõik muud rõõmud.

Aga ma olin nii õnnelik! Sest mul oli nüüd värv, mis oli mõnus paks ja kohev, kattis hästi, ei olnud roheline ja ei haisenud nagu keemiatehas. Tõesti, ma kiitsin seda avastust oma peas ikka taevani. Kõige tipuks jäi vähemalt minu rulliga tehes ("see rohelise triibuga Anza rull") värvipind ka kergelt krobeline. Meenutas suisa krohvitud ahju, eriti selle ligivalge tooniga. Ja kuivas täiesti matiks ja triibuvabaks! Ma tahaks kohe fänniklubi teha, mul siiamaani tuju tõuseb sellest rääkides. Kätelt (ja seinalt ja põrandalt) niiske lapiga ilusti maha pestav veel ka jupp aega pärast pealeajamist, igati algajasõbralik. Igatahes väga soojalt soovitan kõigile, see on tõesti hea variant ahju värvimiseks. Ja ükski firma isegi ei maksa mulle selle promo eest 😂