Remondiblogi: köögi seinad fermacelli kipskiudplaadi ja lubipahtliga

Köök, nagu mainitud, oli ilmselt 90ndatel saanud kipsplaadiremondi. Kui me hakkasime lammutama seda ühte seinajuppi, mida me magamistoa poole liigutada tahtsime, siis oli ka kohe näha, et plaadid olid lihtsalt vana krohvi peale pandud. Osalt ehituslik horror, teisalt oli mul päris hea meel, et originaalviimistlus kõik all alles on (+ lisa helitõke jne krohvi näol). Ka meil ei olnud tolleks hetkeks enam plaanis seda ühte seinajuppi sealtpoolt krohvima hakata, vaid otsustasime ehitada uue seina köögi poolt fermacelli kipskiudplaadiga (magamistoa poolt  aga krohvisime) Ütlen ausalt, suur osa sellest otsusest oli lihtlabane uudishimu, et kuidas see materjal siis on ka. Me ikka naerame, et meil on siin õppekorter, et majaehitamise jaoks lemmik vahendid ja meetodid välja valitud saaks.

Seina erinevad ajaloolised kihid: paremal vakstutapeediga kipsplaat,
keskel korduvalt erinevalt värvitud lubikrohv, vasakul krohvimatid.

See käikuminev kipskiudplaat on siis valmistatud kipsi ja tselluloosi massist. Õhukesed, aga rasked(!!) ja tugevad plaadid. Üldjoontes on see kraam tulekindel, löögikindel ning eelkõige niiskuskindel. Neist Fermacelli plaatidest kirjutab oma blogis ka näiteks 1Vambola ja muuhulgas sai neil pandud remondi ajal Fermacelli plaadi jääke välja poriloikudesse jala alla.

Fermacellile annab ka otse peale krohvida kõiki krohve, samas kui kipsplaadiga on suht kahtlane kui pole eriti hea nakkega krohv. Meilgi oli kaalumisel, kas panna viimistluskrohv ka vahele või ainult pahtel. Aga jäime siiski ainult lubipahti peale. Ja no see lubipahtel on ikka väga mõnus kasutada, lisaks lubja ilmselgetele plussidele tänu ph-le, millest on ka varem juba räägitud. 

Ajutine vaade magamistoast kööki,
avast vasakul püstpalk

Parempoolsel pildil on ka näha, miks köögi laiendamine jäi oodatust veidi väiksemaks. Seal keskel olevat puitu võib ka foto pealt talaks pidada, seda see siiski ei ole, lihtsalt püstine laud kuhu rõhtsed kinni lasti. Aga avast vasakul on püstpalk. Ja mingeid kandvaid talasid meie kõigutada ei kavatsenud. Seega lõppes meie köögilaiendussopp sellega ära, muidu oleks mõnikümmend cm rohkem lammutanud (veel natuke edasi tuleb samas seinas ahi, mille ümber tuleks nagunii ka ruumi jätta). Kiire arvutus näitas, et külmik ja pliit mahuvad siiski ära ja veidi ruumi jääb ka nende vahele, pisipisi kapi võimalus sinna vahele oli olemas. Noh, algselt pidi sinna tulema lai kapp, kus potte ja panne ja suuremaid asju hoida. Joonistasin siis köögiplaani ringi ja sain sinna piiisikese sahtliboksi. Tegelikult isegi päris hea lahendus.

Panime magamistoa poolt laudise püsti ja katsime lubikrohviga. Enne köögi poolt fermacelli plaadi paigaldamist oli aga vaja ka mingi heliisolatsioon kahe seina vahele panna. Selle uue seina ühes küljes on nimelt voodi ülemine osa ja teises küljes külmkapp. Ma arvan, et see selgitab asja. Meie ülivaikses naabruskonnas ei ole külmkapiundamisega uinumine küll mingi meeldiv väljavaade.

Heliisolatsioon laudis-krohv seina
ja pealetuleva fermacelli vahel

Heliisolatsiooniks otsisin küll mõnda aega ka spets helitõkkeplaate, aga lõpeasime kõige lihtsama kivivillaga. Kivivill ei ole mingi orgaanika, mis meeldiks seenekestele või tont teab kellele ning  laseb veeaurul liikuda. Seega kuigi kõik autentsuse fännid (mida ma ise ka enamus ajast olen) tahavad mind nüüd risti lüüa, siis noh, ma arvan et kuna see on siiski sisesein, ei tohiks halbu üllatusi tulla. Muidugi avastasin ma liiga hilja, et on olemas ka linavill, mis oleks materjali mõttes võib-olla kohasem olnud. Ja linatakku müüakse ka, vot seda tahaks küll kunagi ära katsetada, ka näiteks täitsa uue maja juures. Aga kõik need tselluvilla puistamised ja muud nö moodsad öko-hipster-vegan-laktoosivaba lahendused tegid mu väga skeptiliseks ja tundusid pigem olevat head äriprojektid. Esiteks need vajuvad ära, teiseks need kuivavad aeglaselt ja kolmandaks ma ei tea, mida arvata selle boriididega töötlemise efektist hallituse jne vastu. Lohutuseks olgu öeldud, et vanas seinas kasutame soojustuse ja heliisolatsioonina pillirooplaati (siseküljel laudise peal) - saab uuesti otse peale krohvida ja vastab kõigile muudele soovidele ka kenasti. Ja mujal me ei lisa seintele midagi. Maja fassaad on soojustatud ja värskendatud, seega välisseinad ei vaja midagi. Pillirooplaat lähebki vaid elutoa trepikoja-poolsesse seina, et meie endi võimalike koosviibimiste lärm naabriteni ei kanduks ning noh, sealpoolset trepikoda kasutavad ka naabrite lapsed aeg-ajalt indiaanlaste mängimiseks.

Keda intrigeerib, siis puitmaja soojustamise teemal leidsin näiteks ühe vana ajalehartikli ja muinsuskaitseameti nõuanded puitmaja soojustamiseks. Aga muidugi pärast seda, kui endal seinad püsti 😏 Puitmajas tõesti ei maksa mingeid lollusi teha, selleks et seeneeosed saaksid hakata puidu pinnal arenema on vaja vaid seda, et veesisaldus puidus tõuseb 18%-ni.

Heliisolatsioon paigas, panime fermacelli plaadid köögi poolt peale. Plaadid on suured ja rasked ning kui sõna "lood" on su majas suhteline mõiste, siis on nende paigaldamine üllatavalt tüütu. Üksinda pole seal midagi teha, ikka kahekesi töö ning minu jõud üksi neid plaadijuppe kuskil õhus hoides paigaldada küll ei võimaldaks. Selles mõttes eelistan ise seda laudis + krohv lahendust, igati lihtne ja loogiline ning mõnus töö ja kuigi kokkuvõttes võtab jupp maad rohkem aega (moodsa krohviga vb ei võtaks), siis protsess oli minu jaoks lõbusam ja kergem. Samas ei ole fermacelli kohta midagi halba öelda, natuke higistamist nende ilusti seinaajamisega on, aga samas saad kohe seinapinna paika ja materjalina on ta väga asjalik.

Uus seinasopistus
Fermacelli kipskiudplaatidega

Köögisopp pärast Fermacelli
kipskiudplaatide lubipahtliga katmist

Kui olime kõik köögi seinad lubipahtliga üle tõmmanud ja siledaks lihvinud (sh ahjulõõr, meie "köögiämbliku" vahekesed ja kõikvõimalikud nurgad...), mis võttis tükk maad kauem kui planeeritud, siis tuli vahepeal kadunud motivatsioon jälle tagasi. Edasi oli värvida lagi ja seinad. Lagi läks tavalise mati laevärviga, selle üle me pikemalt ei mõelnud. Küsimus oli, mis kõrguselt värvivahetus teha. Köögis peegelvõlve ei ole, selle juurdeehitatud madalama kööögilaeindussopistusega koos see ei töötaks ka. Aga tahtsin siiski oma "ülemist valget äärt" seinale jätta. Lõpuks lähtusime selle kõrguse valikul mitte magamistoast, vaid lõõri seinamineku kõrgusest. Nimelt on meil köögi ühes nurgas ahi, mis sinna ka jääb. Et mitte olla olukorras, kus osa lõõri tuleks teha valgeks ja osa seina värvi, jätsime värvide piiri lõõri kõrgema otsa ülemise ääre kõrgusele. Lõõr läheb siis seina värvi olles allapoole ahju ja kogu lõõri taga ülespoole jääv sein on laevalge. Ainuke lihtne ja loogiline lahendus minu arvates. Mujal seinas on piirjoon igal pool ikka samal kõrgusel, jäi vist paar cm magamistoa omast kõrgemale.

Värvinäidised imelikul pimedal pildil

Seinavärviga läks veidi ebalevalt. Teadsin, et tahan hele-hele halli. Ja hea, kui poleks ei soe ega külm, aga et kui valima peab, siis selles väga päikselises ruumis olgu pigem külmem. Ja teadsin, et peaks olema pestav. Ja muud ei teadnudki mitte midagi. Käisime ehituspoes tooninäidiseid vaatamas ja sealt jäid sõelale kolm tooni: F6.05.83, FN.01.85 ja G3.03.84. Lõpuks sai valitud FN.01.85 Kusjuures, on ju üldteada, et värv jääb seinas tumedam kui näidispaberil. Aga ta jääb ikka PALJU tumedam, mitte lihtsalt tumedam. Näidis, mis oli päevavalgel sisuliselt valge (ning näidised omavahel pea eristamatud) jäi palju tumedam ja ka värvi mõttes intensiivsem. Avastasin, et kõige realistlikuma pildi tulemusest jättis üks hästi pimedas tehtud pilt värvinäidistest (kus muidugi tumesinine taust ka ilmselt oma töö tegi). Ehk siis soovitan värvinäidiseid hämaras pildistada, võid hea ennustuse saada 😀 Meie värv jäi - hoolimata sellest, et ta oli kõige heledam toon tavavalikust ning et neil paberitel väljaspool fotot oli suht võimatu vahet teha ning kõik tundusid valged - tumedam kui plaanitud ja tundus võrdluses ka natuke sinakam-lillakam kui plaanitud. Aga kuna see plaaniväline toon oli ootamatult värske, siis me otsustasime selle juurde jäädagi.

Värviks sai valitud Sadolin EasyCare. See on hea pesukindlusega, sisaldab vaha st hülgab mustust ja kuivab naeruväärselt kiiresti. Ei julge öelda, et mingi eriliselt geniaalne valik oleks, aga tundus silma jäänutest kõige asjalikum. Lisaks on ta mati pinnaga, mida ma samuti eelistasin ja mis ei kipu pestava värviga kokku käima. Koridori paneme ilmselt lubi-kaseiinivärvi, mis on ka veidi pestav, aga kööki poleks seda võib-olla julgenud jätta ning kipsplaadi peal tundus ka ebakohasena.

Ongi juba ruumi moodi ruum. Natuke on veel remonditöid teha: liistud paigaldada, aknapõsed värskendada ja see sama sopike pliidi juurest plaatida. Aga hakkab looma! 

Seinavärvimise algus
(toon FN.01.85)

Enimnäidatud sopistuse-nurk
uue värviga