Remondiblogi: magamistoa põranda renoveerimine

Saime suuremad lammutustööd tehtud ja lammutatud kohtadesse uued seinad püsti. Elektrivedamise kõrvalt otsustasime siis hakata toa kaupa asjale lähenema. Esimene tuba, mille ära remondime, on magamistuba. Oleme veel ka mõnda aega üürikorteris ja loodame selleks ajaks, kui kolimise tärmin kukub, magamistoaga hädapärast valmis olla. See remondi ajal sees elamise otsus tuli muide suhteliselt lihtsalt. Kuna meie üürimakse on üle 400 euro + talvised kommunaalid umbes 100 eurot (see on ilmselt kümne aasta pärast lugedes naeruväärne), siis ei ole mõtet sellist luksust endale lubada rohkem, kui hädapärast vaja. Olgu ka öeldud, et uus kodu on soodsam ja seal ei ole maksete seas hooldusfondi, haldustasu, raamatupidaja ega juhatuse liikmete palka. 😁

Jõudsime tegelikult kõigepealt seinad pahteldamiseni tehtud ja siis asusime põranda kallale, aga räägin seintest juba koos tapeediga järgmine kord. Mõte oli põrandate ajastamisega igatahes selles, et viimistletud põrandat mitte kogemata lubikrohvi ega lubipahtli pealeajamisega kahjustada (teisalt on aga põrandaid lihvides oht seinu kahjustada ka täitsa olemas).

Põrand enne renoveerimist: vaipkate, mille all värvitud papp
(boonusena on näha ületapeeditud põrandaliistu ja roosaksvärvitud ahju)

Vaipkatte ja papi eemaldamisel tuli sealt alt välja aga õnnelik leid: täispuit! Eestiaegne laudpõrand! Lähemal vaatlusel männist, ja mitte selline tänapäevane 2 cm paks "laud", vaid ikka 4 cm ja kopikad peale! Oi ma lõin tantsu selle peale, sest olin kogu aeg lootnud, et originaalpõrandad all ikka olemas on. Okaspuust neid põrandaid omalajal reeglina tehtigi, osalt on kättesaadavam, teisalt pidavat vanarahva järgi paremini sooja. Esmane vaatlus ei tuvastanud põrandas ka suuremaid kahjustusi. Tõsi, loodis need lauad muidugi kindlasti ei ole. Siin majas ei ole midagi loodis. Ma arvan, et kui me siin ühe asja loodi ajaksime, läheks kõik muu selle peale veel rohkem loodist välja. Noh, et ikka keskmist õigena hoida. Ja sest et vajumised ja vana maja ja ära torgi. Igatahes, korra sai heietatud teemal, et võtame lauad üles ja ajame põranda loodi, aga see jutt kadus täitsa ise ära, kui selle töö maht ja keerukus päriselt kohale jõudis. Katsu sa 100 aastat vanu põrandalaudu eemaldada, ilma neid kahjustamata, kui seinad on osaliselt nende peale krohvitud ja ükski neist naeltest isegi ei mõtle logiseda...

Kogu papi üleskiskumise järel tuli siiski ka esimene halb uudis. Põrandal oli üks koht ikkagi kunagi niiskuskahjustuse saanud. Õnneks oli see väga lokaalne (akna ees täpselt) ja ei olnud ajanud ülejäänud puitu mädanema vms. Ilmselt oli seal pigem ühekordselt midagi juhtunud. Meile tähendas see seda, et jätame selle jupi (kuue laua otsad) esialgu nii nagu nad on, aga niipea kui saame kelleltki ketaslõikuri, siis saeme selle jupi maha ja asendame uue männilauaga. Mõtlesin veel, et kui juba lappimiseks läheb, võiks hoopis teha nimme nagu luugikese, kuhu alla äkki saab isegi midagi peita.

Põrand enne renoveerimist: pruun õlivärv ja
niiskuskahjustused kuuel laual.

Edasine oli kindel - vana värv maha, lihv üle ja uus viimistlus. Aga milline viimistlus? Lakki ma juba teadsin, et ei taha. Jala all külm ja kuludes jäävad lakikahjustused väga näha, kordategemine on keeruline. Üle värvida nagu ka uuesti ei raatsi, kuigi traditsiooniliselt on Eesti kodudes, vähemalt talumajapidamistes ju just hallikaks/valgeks värvitud laudpõrandad olnud. Noh, mõne lasuuriga võiks täitsa ägeda tulemuse saada, mis puidumustrit endiselt läbi kumama jätaks, aga see pole nagu ka päris see. Ja lõpuks jäid pestavuse ja kulumiskindluse osas mul sõelale õli, vaha ja õlivaha. Kuna õli läheb puitu sisse ja vaha jääb puidule peale ning mõlemal on omad plussid, siis tundus põrandate juures olevat õlivaha kõige targem valik. Vähemalt väitsid nii paljud inimesed internetis, kes muidugi võisid vabalt olla palgalised õlivaha marketingi töötajad. Aga no ma lasin endale augu pähe rääkida.

Siis ma lugesin natuke internetist, nt Muinsuskaitseameti leht ja Antiigiveeb. Töö algas värvi eemaldamisest. Laenutasime selle töö jaoks speedheateri ning lisaks oli mu ema saatnud meile nende väikese kuumapuhuri. Mõlema mõte on vana (õli)värv lahti kuumutada, speedheater teeb seda aeglasemalt, aga suuremalt pinnalt korraga ja infrapuna lampidega, kuumapuhur teeb seda kiiremini, aga väiksemalt pinnalt umbes nagu föön. Osad väidavad, et infrapunaga ei ole põranda ära kärsatamise ohtu, aga meie suutsime küll mõlema meetodiga paar korda ikka kärsatada ka. Värvi eemaldamine ei ole raske töö, aga kuna eralduvad värvihaisud hakkavad pähe ja oled sundasendis nii kehahoiaku kui tööriista hoidmisega, siis meil oli päris hea meel et meie magamistuba alla 15 m2 on.

Esmane väike värvieemalduskatsetus

Speedheater õigustaks minu arvates ennast rohkem, kui seda värvieemaldust teha üksinda. Et kuumutad ühe jupi ära ja siis kuni seda kraabid kuumutab ta järgmist. Kahekesi töötades oli kuumapuhur palju mugavam: nõrgem kuumutab, tugevam kraabib (hoiatus, rollid võivad töö käigus vahetuda!). Siis ei jõua kuumutatud osa vastalt uuesti ära jahtuda ning tempo tundus ka parem. Müüakse igasuguseid erinevaid kaabitsaid, soovitan enne poodi suundumist netis natukene ringi vaadata. Minu soovitus on võimalusel valida puidust käepide, kuna metall, noh, läheb ju kuumaks!

Värvi eemaldamise eesmärk ei ole reeglina veel saada ilus põrand, vaid saada lahti nii paljust värvist kui võimalik, sest värv kitib liivapaberi kinni ja seega suurendab nii aja- kui rahakulu lihvimisele.

Ka meie eemaldatud värviga põrand nägi välja väga kirju, kuigi ka kõige tumedam koht oli tegelikult väga teistsugune kui enne. Seejärel oli aeg lihvida. Lihvimine on tolmune töö: meie hankisime ehituspoest kileukse (nagu telgil), mis lihvitavale toale ette teipida ning varustasime end maskide ja vahepeal koguni ujumisprillidega. Lihvimiseks laenutasime ketaslihvija, seda peeti valdavalt kõige võimsamaks ning kuigi teatav ringjoonte peale jäämise oht on olemas, siis algaja käes on lintlihvijaga põranda kahjustamise oht isegi suurem. Ketaslihvijal käib siis all lihvketas (liivapaber) ringi, lintlihvijal sõidab see nagu linttraktori lint (hahaa, ükski Y-gen inimene ei saa aru!). Ma küll lugesin, et ketaslihvija on kogenematus käes keeruline taltsutada, aga noh, ma arvasin, et see käib 45-kiloste naiste kohta, mitte lihases noorte meeste kohta. Eksisin 😛

Esimesed katsed ketaslihvija käivitamisel oleks mu mees kõik korrad lõpetanud selle metallikolakaga meie värskeltpahteldatud seinas või ise selle metallikolaka ja seina vahel. Esimese hooga tahtis ta lausa alla anda, et see pole võimalik järelikult suvakatel nagu meie. Ma arvan, et see oli tal täiskasvanuelus esimene kord nii mõnele masinale alla vanduda kui ka tunda, et ta jõust ei piisa. Aga üks kohv hiljem otsustasime siiski uuesti proovida, sedapuhku olime kavalamad. Ühendasime tõrksa masina lülitiga pikendusjuhtmesse ning mina jälgin kõrvalt ja niipea, kui mulle tundub, et asi läheb käest ära, panen ma elukal nupust voolu välja. Meie masinaga oli tegelikult ka lisaprobleem selles, et see ei lõpetanud alati päästikust lahtlilaskmisel töötamist nii ära, nagu pidanuks. Aga selle pikendusjuhtme nupu-metoodikaga keskpaika põrandat natuke aega masinaga tangot tantsides sai mu meheraas asja käppa. Ja kuigi ma olin "nupuvalvur" kuni väärika lõpuni, siis tegelikult kui õiged nõksud käes, saab ketaslihvija taltsutamisega hakkama ka ilma suure jõuta.

Taltsutatud ketaslihvija tööhoos

Lihvitud põrand (ja eelmiste elanike vana tolmuimeja)

Lihvitud põrand oli minu arust kohe NII ilus ja mõnus, et kohe ei raatsi seda millegagi kattagi! Aga noh, paraku ta ilma katmata lihtsalt ei püsiks väga kaua ilus. Ääri käisime alguses üle ka spets äärelihvijaga, aga kuna rent jooksis, siis lõpuks tegime hoopis enda taldlihvijaga ja polnud suurt vahet. Ahjaa, ja vahepeal käisin lihvkettaid juurde ostmas (algse portsu müüb sulle laenutus kaasa, aga meil läks plaanitust natuke rohkem vaja). Ja sain teada, et meie kaubandusvõrgus ei müü pea ükski ehituspood neid. Olen nüüd juba unustanud, kust ma lõpuks sain, oli vist nii, et mujal polnud midagi, K-rautas oli ainult kahte karedust ja see suurema valikuga oli vist Espak. Aga mõte on selles, et enne poodi suundumist tasub välja uurida, kas nad müüvad neid kettaid, kui ei taha kõiki poode läbi käia.

Lõpuks sai viimistlema hakata. Kõigepealt täitsin mõned suuremad vahed parketikitiga, seda kasutatakse nimest hoolimata ka vahede täitmiseks puipõrandates. Eelmisel pildil on allosas ka näha kahte värskelttäidetud pragu enne viimast lihvi, mis üle ääre aetud osa kaotab.  Valisin tumeda tooni, kuna ka teised vahed olid meil (osaliselt pruunide värvijääkide tõttu) tumedad. Alternatiivina võib need vahed jätta täitmata või täita näiteks tumeda mastiksiga nagu laevas või meeldivat tooni puidupahtliga, viimast saab lisaks ehituspoodides leiduvale ka ise kokku segada lihvimisel saadud saepurust ja sidevaigust. Nii peaksid täpselt enda põranda tooni saama, kui tahad vahesid minimeerida. Sidevaiku pahtlile müüb näiteks Nikerdaja e-pood. Nende kahe viimasega saaks siis ka vigastatud kohti puidus kinni pahteldada, meil seda vajadust ei tekkinud.

Kui vahed korras ja viimane lihv tehtud, sai õlivaha peale kandma asuda. Kusjuures, see viimane lihv peaks olema P120 või äärmisel juhul P150, et põrand ilusti õli sisse ka võtaks. Me tegime kogemata enne õlivaha pealt selle kohta lugemist P180ga üle, aga noh, järgmise toaga oleme targemad. Õlivaha valisin lõpuks Osmo, mitte et ma oleks kindel selle paremuses, vaid Osmo õlivaha kohta on lihtsalt kõige rohkem infot ja ta oli mu tavalises ehituspoes parajasti allahindlusega. Sest kallim on ta küll mõne teisega võrreldes. Samas, olen siiski lugenud ka ühe või kahe inimese arvamust, kes väitsid, et on erinevate õlivahadega eri asju teinud ja Osmo oli parem. No võta kinni, kas hea turundus või mis. Valisime tavalise toonimata õlivaha põrandatele (matt, Osmo 3062) ja etteruttavalt olgu öeldud, et jala all on see puit mega mõnus küll.

Põranda renoveerimise lõpp: õlivahatamine

Õlivaha kandsin peale Osmo enda rulliga. Vot selle rulliga ma ei jäänud väga rahule, kuna see ajas ebemeid vaha sisse. Lisaks tundus ta olevat natuke õrnake, aga õlivaha peaks just põranda sisse hõõruma. Eks seda saaks teha ka lapi või pintsliga, aga nii suure asja nagu põranda juures tundus (umbes laualaiune) rull mulle kõige mugavam. Olen vahepeal avastanud uue lemmikrulli ja järgmine kord võib-olla proovin sellega või katsetan midagi uut. Ning seda ka, et ära ei maksa ehmatada, et õlivaha võtab alguses põranda ikka palju tumedamaks. Ta kuivab suhteliselt heledaks tagasi, kuigi jah, kindlasti mitte algset tooni. Seega võib alati kuskil väikse proovikatmise teha, kui endas kindel pole. On ka mingeid versioone, mis peaks natukese valge pigmendiga selle vastu võitlema.

Igatahes, ma olen mega õnnelik. See laudpõrand üksi juba tõstab selle korteri väärtust minu jaoks meeletult! Veel üks samm kinnisvarast kodu poole on tehtud!

Õlivahatatud põrand pärast kuivamist